Kas kaheksast filmist piisab?

5. juunil 2025 toimus Gasteigis Eva Kübara viimase dokfilmi "Kahest ei piisa" eellinastus, mis oli ühtlasi Eesti filmisarja teise aastakäigu neljas ehk viimane film.

Eva Kübar on võtnud ette julge teema – erinevad nägemused paarisuhetest ja erinevad lahendused suhtekriisidele. Meie kõigi võimaluste ajastul tuleb ikka ja jälle tõdeda, et inimese rahutu hing ei ole kuigivõrd muutunud ning oma teist poolt (teisi pooli?) otsides käivad õnn ja valu käsikäes.

Tegu on vaatleva dokfilmiga pikaajalistest paarisuhetest ning erinevatest lahendustest neile. Inimeste eluiga on pikenenud ja tervis paranenud, samas on üha kesksemal kohal isiklik vabadus ja enda soovidega arvestamine, sh seksuaalsuse osas. Õnneliku pikaajalise monogaamse suhte ideaali, milles kõige krooniks mängib rolli rahuldust pakkuv seks, pakub meile meedia igast suunast – see ei ole alati olnud nii enesestmõistetav, kui ühiskondlikud diskursused täna meie ootusi kujundavad. Ühtlasi ei ole partnerlus kunagi varem olnud seotud ootusega nii tihedalt õlg-õla kõrval elus kõndida kui praegu – vanasti oli meestel oma maailm ja naistel oma ning nende ühisosa ei olnud näiteks vestlused ja arutelud igapäevaraskuste ja olukordade üle, üksteise psühholoogiline toetamine jms, mida me tänapäeval partnerilt ootame. Filmitegijate jaoks on ühine nimetaja tegelaste enese- ja suhteotsingutele polüamooria ehk teadlikult teostatud vabaarmastus kui alternatiiv traditsioonilisele monogaamsele kooselule. Filmi tegelased on erineva päritolu ja maailmapildiga, aga kõik on ühel ja teisel viisil paarisuhte piire avardanud, mõni omal valikul, mõni on sunnitud sellega rinda pistma. Tegelaste omavahelised suhted on keeruline ja väljakutsuv teekond, mille käigus inimesed ka ise muutuvad. Küsimused, kas ja kuidas jätkata koos või üksi, kuidas saada üle madalast enesekindlusest või lapsepõlvetraumadest ning tulla (või mitte tulla) toime armukadedusega, on vaid osa mõtisklustest filmis.

Eesti filmile omaselt pakuvad psühholoogilisele kulgemisele ilusat sousti maarjamaised loodusvaated, õige nurga all langevad päikesekiired, õige rohelusega õitsev mets. Juunikuusse sobis filmiesitlus hästi – mina läksin koju pildiga valgest juuniöisest heinamaast, udu metsa alt kerkimas. See pilt on viimased päevad mind saatnud uskumatult tugevalt. Lõuna-Saksamaal elades kipuvad valged ööd ununema – teoreetiliselt ma muidugi mäletan neid, kuid praktiliselt on vaid kuskil alateadvuse väga sügavas sügavuses see õige tunne, kui magama minnes on valge, öösel vetsu minnes on valge ning hommikul kisendavad linnud su üles ja siis on juba eriti valge… Näiteks kell kolm. Olen siin elatud kolme aastakümne jooksul ikka ja jälle proovinud jaanipäeva tähistada ning kuigi tulemuseks on olnud vahvad lõkkeõhtud, ei ole jaanipäeva tunnet tekkinud. Pime on! Baierimaal mägedes, muide, tehakse suvise pööripäeva tähistamiseks samuti mägedes tuld ning see on päris vahva pilt, kui nõlvadel siin ja seal tulukesed vilguvad. Kuid see pole jaanipäev.

Filmiõhtu lõpetuseks pakkus vaatajatele dialoogi üks filmis kaasalöönutest – Marianne Suurmaa. Publik võttis ta väga soojalt vastu ning siinkohal tahaksin ära tuua ühe publikust kõlanud küsimuse: „Kas sa ütleksid nüüd, kaheksa aastat hiljem, et armastad teda ikka veel?“ Ja ka Marianne vastuse: „Armastust võib väga mitmeti defineerida ja inimesed mõistavad seda erinevalt - kuni selle tasandini välja, et võime armastada kogu inimkonda. Armastus ei ole tunne, see on seisund." See viimane mõte on kohe väga-väga ilus. Tänan südamest Mariannet, et ta jagas meiega enda aega ja mõtteid-tundeid! Tänan nii enda kui oma vapra kaasvõitleja Ave Serki nimel ka meie filmisarja toetanud Müncheni Linnaraamatukogu/Gasteigi ning Kultuurkapitali ja Eesti Suursaatkonda Berliinis!

Tekst: Eesti Filmi Sihtasutus ja Kristel Kaljund

Pilt: Kuukulgur Film