Nähtamatu võitlus: Ood rõõmule

Koostöös kultuurikeskusega Gasteig/Münchner Stadtbibliothek ning Kultuurikapitali lahkel toetusel näitasime Müncheni publikule lihavõttepühade sissejuhatuseks režissöör Rainer Sarneti filmi „Nähtamatu võitlus“ (2023), mis noppis eelmise aasta aprillis „Savvusanna sõsarate“ kõrval suurema osa filmiauhindu Eestis.

Esmapilgul seob film nii erinevaid maailmu, et need paistavad peaaegu kombineerimatud. Kui aga mõtlema hakata, siis ühendab neid suures osas see, et need olid Nõukogude Liidus keelatud: keelatud olid nii religioon, võitluskunstid, hipid-lõngused kui Black Sabbathi-laadne muusika. Mulle torkas just hiljuti pähe, et Eestis on viimastel aastatel loodud hulk filme, mis kõnelevad nõukogude ajast, nagu ka on ilmunud selleteemalisi raamatuid. Ilmselt on nõukogude aeg nüüdseks jäänud ohutusse kaugusesse ja just nooremate põlvede tegijad saavad seda käsitleda, kartmata klišeedesse kinnijäämist. Klišeesid leiame me filmist samas ohtralt just nõukogude tegelikkuse kujutamisel – räämas tööstusruumid, ehitusplatsid, kivihunnikud, järjekorrad, taarapunkt, tühjad viinapudelid. Sarneti filmimaailm ei ole aga reaalselt „meie“ nõukogude maailm, vaid pigem tema enda vägagi teatraalne fantaasiamaailm, milles nõukogude reaalsus on vaid kulissiks. Seega pole imeks panna, kui isegi mõnikümmend aastat Nõukogude Eestis elanud inimene nagu mina ennast sellega kuidagi identifitseerida ei saa. Seda enam, et klooster kui selline on juba iseeneses üks huvitav liminaalne paik mittekusagil ja mittemillalgi. Enne filmi vaatamist jõudsin mõelda, et kuidas sai Sarnet filmida Petseri kloostris – aga kui film tuli välja 2023, siis tähendab see, et reaalne filmimine toimus veel enne sõda ja siis muidugi sai seal filmida. Kes Petseri kloostrit külastanud ei ole, sellele väike hoiatus: mitmed vaated ei ole tegelikult Petserist, vaid hoopis Kreekas filmitud, lisades filmi kloostrile ajatust ja kohatust. Samas tundub, et mõned kloostriruumid, näiteks söögisaal ja mõned käigud kloostri all, ei ole viimase 30 aastaga üldse muutunud (nimelt siis sai seal käidud kooliekskursioonil).

Martin Oja kirjutab Sirbis, et „Nähtamatu võitlus“ kuulub mittenarratiivsete filmide hulka ehk siis lugu ei ole kõige tähtsam, vaid nagu alternatiivses filmikunstis ikka, domineerib stiil, liialdused, lisatähendus, visuaalsus. Tõepoolest, kui otsida puhast loogikat või püüda sõbrale seletada, mis filmis täpselt toimub – peategelane, Rafael, õpib kloostris kung-fud? Või õpib ta tundma kristlust? Või leiab ta armastuse? – siis on lihtne jääda hätta. Ükski eelnimetatust ei pea nimelt lõpuni paika ja samas peab ka. Minu jaoks jääb hoopis kõlama, nagu Rainer Sarnet ise intervjuus on öelnud, et film on eelkõige sellest, kuidas olla rõõmsam. Vahendid selleks ei ole olulised. Selle välja öelnud, tekkis mul vastupandamatu soov filmi kohe uuesti vaadata, sest esmakordselt vaatamisel kippusin kinni jääma filmi imelisse visuaali ning, olles ise mh sõna ja loogika inimene, otsima filmi tegevuses, alguses ja lõpus loogilist arengut. Tegelikult võiks filmi endast lihtsalt läbi lasta, eriti Ursel Tilga suurepärase näitlejatöö. Tänu temale mõjub Rafael kui Tommy Cashi ja Ilja Prussikini eriti rõõmus versioon.

Mind painas muu hulgas filmi vaadates, et kuidas mungad sellega nõustusid, et nende maailma serveeritakse publikule niisuguses koguses huumorikastmes. Vastuse annab Sarnet ise, selgitades, et teda kui usklikku inimest võlub religioonis (just nimelt võlub, ütleb ta!) selle meeleline kogemus, muusika, ilu, ikoonid, liturgia, seisund. Ma arvan, et just see annab talle vajaliku tunnetuse, et hoolimata pealiskaudsel vaatamisel tajutavast naljatamisest tegelikult käsitleda nii usu laia teemat kui munkade kui end usule pühendanud inimeste kitsamat ja isiklikumat teemat suure lugupidamisega. See lugupidamine on filmis hästi tajutav. Nii vaatame munkade „tembutamist“ ja saame aru, et see polegi tembutamine – see on elu! Ning kui elust jätta kõrvale rõõm, on ikka hale tõesti. Ning rõõm ja nali ei ole ei naeruväärsed ega labased, sest filmis ei naerda kellegi üle – nalja teeb situatsioonikoomika. Sisemiselt on film vägagi tõsine. Nähtamatu võitlus iseendaga, alandlikkuse tegelikud mõõdupuud, armastuse ja sõpruse lihtsus – rõõmu lihtsus – need on minu kui pigem luterliku töömoraaliga („Tee tööd ja tuleb ka armastus“) üles kasvanud inimese jaoks esmapilgul raskesti tabatavad, sest katoliku ja õigeusu müstika ja maagia jäävad mulle kaugeks. Kahjuks, ütlen siinkohal.

Tsiteerin režissööri ennast: Olgem rõõmsamad!

Tekst: Kristel Kaljund

Foto: Homeless Bob Production OÜ