Juhan Liiv, Jaak Kilmi, Kristjan Taska, Pääru Oja ja Indrek Hargla

9. Oktoobril 2025 näitasime Münchenis auhinnatud krimifilmi „Vari“. Lugeja märkas, et nimetan pealkirjas viie mehe nime. Sel on põhjus: igaüks neist on kujundanud seda filmi just selliseks, nagu see on.

Alustan mõistagi Juhan Liivist. Liiv on meie rahvusluuletaja, kelle luuletusi teab iga eestlane, nagu ka tõika, et teda vaevas raske vaimuhaigus ja ta vaevles vaesuses. Liiv on meie jaoks püha. Tema luuletusi, millest toon siin ära mõned salmid, iseloomustab eelkõige ilu – Liivi luule lugemine on kui merre loojuva suveõhtuse päikese jälgimine või värskete õunapuuõite imetlemine. Kilmi on intervjuus ise öelnud, et oleks ta kuulnud, et keegi paneb Liiv filmis detektiivirolli, oleks ta selle peale pahandanud. Aga ise filmitegijana teab ta, et kohtleb Liivi vajaliku aupaklikkusega. Tõepoolest, mida me teame Liivist kui inimesest? Me teame, et tegemist oli uhke mehega, kes kolleegidelt majanduslikku abi vastu võtta ei tahtnud. Me teame, et ta oli äkilise loomuga. Me teame, et ta oli tülis näiteks Eduard Vildega. Tema psühhiaater olla öelnud, et kõik hammasrattad liikunud Liivi peas laitmatult – paraku ei liikunud nad koos. Muud me ei teagi. Kirjandusteadlane Tanel Kirs on intervjuus öelnud, et Tuglas oli see, kes lõi Liivile kuvandi, et vaimuhaigus põhjustanud tema eripärase kirjutamisviisi. Kirs vaidleb vastu: tema näeb Liivi eripärase kirjutamisviisi taga teadlikkust, tarkust ja arusaamist. Need mõtted toetavad igati Liivist sellise tegelaskuju tegemist, nagu ta „Varjus“ on: tundlik, andekas, omadega sassis, ebaõigluse vastu võitlev ja nutikas. Kriitikutele, kes on väitnud, et Liiv on filmis kohatu, saab vastu väita, et selline film äratab luuletaja meie jaoks ellu. Eesti kooliprogrammis on Liivi luule endiselt aukohal (ja mõni kool nõuab ka tema vägagi sünge novelli „Vari“ lugemist), kuid ma kahtlustan, et luulet lugedes tajuvad noored seda mumifitseerituna, lahutatuna inimesest, kes selle kirjutas. Liiv kui inimene tärkab ellu just sellise väheke veidra filmiga. Meenutan siinkohal Daniel Kehlmanni „Maailma mõõtmist“, mida mul oli õnn ja au tõlkida, ning selle maailmamenuki kohta öeldud kriitikat: Kuidas julgevat autor teha saksa kultuuri suurkujudest Humboldtist ja Gaussist lihast ja verest tegelased, kes on kohati naeruväärsed, kohati hädised ja oma igapäevas sootuks mitte väärikad? Samad vihjed kostusid Eestis „Varju“ suunal.

Eestlased publiku hulgas mäletasid kõik järgmisi luulekatkeid, testisin:

Kui mina olin veel väikene mees,

Üks helin mul helises rinna sees.

Ja kui mina sirgusin suuremaks,

Läks helingi rinna sees kangemaks.

Must lagi on meie toal

ja meie ajal ka:

ta nagu ahelais väänleb,

kui tema saaks kõnelda!

Tulin linnast. Lumesadu.

Tööd ei leidnud kusagilt. —

Lumesadu. Jalad väsind.

Läbi, läbi näljane.

Lumehelbeke

tasa, tasa

liugleb aknale,

tasa... tasa...

Ta lendab lillest lillesse

ja lendab mesipuu poole;

ja tõuseb kõuepilv ülesse —

ta lendab mesipuu poole.

Ja langevad teele ka tuhanded,

veel koju jõuavad tuhanded

ja viivad vaeva ja hoole

ja lendavad mesipuu poole.

Liivile andis hinge eelkõige Pääru Oja imeline näitlejatöö. Oja on intervjuus öelnud, et proovis kehastada Liivi nii tõetruult, kui ta teda ette oskas kujutada ning et ta ei ole kunagi ühegi rolli jaoks nii palju vaeva näinud kui selle. Ta isegi süvenes skisofreenia olemusse ning püüdis endas selle tunnet luua: ärrituvus, külmetamine, kannatamatus, nälg, hirm, on ta selle kokku võtnud. Tõepoolest, filmis tunneme kõik need aspektid ära. Nii lavalaudadel kui filmis, kodumaal kui välismaal tuntust koguvale näitlejale on kiitus, et ta suutis suurepäraselt edasi anda tunde, et andekal inimesel, keda me kinolinal jälgime, ei ole hea olla, ta ei tunne ennast oma nahas hästi. Meenub, kuidas Maria Callast kunagi kritiseeriti, et laulja tundunud „La Traviatas“ Violettat lauldes haige – Callas vastanud, et teatavasti on Violetta suremas, kuidas ma pidin teda teie arvates kujutama?

Filmi olemust on suuresti mõjutanud see, et stsenaariumi autor on Indrek Hargla, kelle romaanidel põhinev ajastufilmisari apteeker Melchiorist (samuti kriminull!) on veel riiulil „soe“. Hargla, kelle sulest on tulnud ka ulmekirjandust, on tuntud pseudoajaloo tootmise poolest. Hargla pole just Eesti Agatha Christie, kuid tunnetus krimiloo kirjutamiseks on tal igati olemas. Hargla on see, keda peame tänama tegelaste vaimustavalt sajanditaguselt kõlava keelekasutuse eest: kirja- ja maakeele segamine mõjub realistlikult ning loob olustikku.

Taska film julges Melchiori sarjaga luua versiooni keskaegsest Eestist, mis on nii realistlik, et kasuta või õppefilmina. Olles ise tallinlane, nautisin ma keskaegsena taasloodud Tallinna ülimalt – minu jaoks õigustas ainuüksi see kogu filmisarja tootmist. „Varjus“ on loodud sama huvitavalt 19. sajandi lõpu külaühiskond (ilmselt toimub tegevus 1894. aasta paiku): taustal on baltisaksa mõisnikud oma õigustega ja tsaarivõimu venestav kohalolek, õhuke eestlastest kultuurikiht ning suur hulk talurahvast, kelle vaimupimeduse üle võiks ohata. Külarahvast on kujutatud jõuliselt, nii et nad oma realistlikkuses tekitavad isegi teatud vastikust. Sügisene küla ja seal pesitsev viina- ja seksihimus rahvas oma kodukootud, hallides ja määrdunud riidetes, ilmast pargitud nägudega tõi mulle silma ette Kivirähki „Rehepapi“, mille alapealkiri on teatavasti „November“.

Last but not least on „Varjul“ režissöör, Jaak Kilmi. Kilmi filmograafia on muljeltavaldavalt pikk. Tuntust on ta kogunud nii mängu- kui dokfilmidega, millest mõnigi on napsanud auhindu nii kodu- kui välismaal. Kuna Kilmi näol on tegemist produktiivse filmimehega, võiksime tegelikult Münchenis igal aastal mh mõnda tema filmi vaadata ja kuna mulle tema filmikeel meeldib, tuleb vahel suisa kiusatusele vastu panna, et seda mitte teha. „Varju“ kohta on Kilmi öelnud, et vägivaldse põnevusfilmi tegemine on etapp, mis tal siiani vahele oli jäänud. Kilmi on ajakirjanduse veergudel tulnud hästi toime süüdistustega pühaduseteotuses ning suutnud veenda meid selles, et ta suhtub Juhan Liivi lugupidamisega ja armastusega, kui ta ka lubab endale põhivoolust erinevaid tõlgendusi näiteks luule osas. Eks ole režissöör see, kes paneb helisema koostöö filmi tootmise erinevate osapoolte vahel!

Lõpetuseks nimetan, et mind kui folkloristi vaimustab rahapaja motiivi kasutamine filmis – rahapada on Eesti rahvapärimuses vägagi kesksel kohal ning filmilinalt mäletame me seda kõik „Nukitsamehest“.

Taaskord tänan südamest kaaskorraldajat Ave Serki, meie koostööpartnerit Sabine Hahni ja muidugi publikut! Kohtumiseni 29. jaanuaril 2026, kui näitame „24 prelüüdi fuugale“.