24 prelüüdi ühele fuugale

2025. aasta suvel leidis Dresdenis aset suurim senine eesti kunstnike näitus Saksamaal, pealkirja all „Spiegel im Spiegel.“ Pealkiri on mõistagi inspireeritud Pärdi 1978. aasta muusikateosest. Mina käisin seda vaatamas Kumus ning minu jaoks oli näituse parim osa Arvo Pärdi muusikalised päevikud. Pärdi loomeprotsessi visuaalne väljund võtab sõnatuks: näiteks on ta visandanud lendava linnu (kajaka?) tiivad ning nende kujust lähtudes seadnud ritta noodid. Mõned teised muusikalised visandid aga koosnesid värvilistest kuubikutest.

29. jaanuaril 2026 näitasime Münchenis Dorian Supini 2002. aasta filmi Arvo Pärdist, „24 prelüüdi ühele fuugale,“ mille eesmärgina on autorid ise nimetanud, et film püüab helilooja kui looja „saladuse“ vaatajale mõistetavaks teha läbi võimaluse elada kaasa ja koos luua.

Arvo Pärt on oma 90 eluaasta jooksul jõudnud palju muusikat luua – tegemist on heliloojaga, kes on muutnud muusikalist maastikku mitte ainult süvamuusika vallas, vaid ka mõjutanud popmuusikat. 50 aastat vabakutselisena muusikat loonud helilooja äratas tähelepanu juba 1960. aastatel, mil temast kujunes üks Nõukogude Liidu avangardistliku muusika juhtfiguure. Tema loodud on nii Eesti esimene dodekafooniline teos „Nekroloog”, Eesti esimene sonoristlik teos „Perpetuum mobile” kui ka esimene kollaažitehnikas teos eesti muusikas, „Kollaaž teemal B-A-C-H”. Aastal 1968 lõi ta dramaatilise kollaaži „Credo” (ladina keeles „usun“ – täpsemini julges ta nõukogude reaalsuses valida teosesse teksti „Credo in Iesum Christum”), millest sai pöördepunkt Pärdi elus ja loomingus, mh seetõttu, et Pärdist sai poliitiliselt provotseeriva meelsuse tõttu persona non grata avalikus muusikaelus. Uusi kompositsioonitehnikaid otsides pühendus ta oma loomingulises kriisis vanamuusika uurimisele, ühtlasi leides enda jaoks õigeusu.

Aastal 1976 tuli Pärt klaveripalaga „Aliinale“ esmakordselt kuulajate ette oma isikupärase muusikalise keelega nimega tintinnabuli (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”), milles ta komponeerib tänaseni. Arvo Pärdi veebilehelt leiame, et „Tintinnabuli-muusikat võib defineerida kui unikaalset tehnikat, mis n-ö raku tasandil sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – meloodiahääle ja kolmkõlahääle – üheks lahutamatuks tervikuks. Tekib omalaadne häälte kaksainsus, mille kulgu ja sisemist loogikat määravad ranged matemaatilised valemid. /…/ [selles] avaldub helilooja eriline suhe vaikusesse. /…/ Ühtlasi on tintinnabuli maailmavaade, helilooja isiklik ja sügavalt läbi tunnetatud eluhoiak, mille aluseks on kristlikud väärtused ning tõe, ilu ja puhtuse otsingud.“ Intervjuus Thomas Huizengale Washingtoni raadiost (2014) on Pärt öelnud, et „Helilooja jaoks on vaikus nagu maalikunstnikule puhas lõuend või poeedile puhas valge paberileht. /…/ vaikus võib olla nii meist väljaspool, kui ka meie sisemuses. Meie hinge vaikus, mille üle ei ole isegi välismüral võimu, on tegelikult otsustavam, aga palju raskemini saavutatav.“ Peer Kähler nimetab „Teater. Muusika. Kino.“ veergudel (2004) tintinnabulit põgenemiseks vabatahtlikku (muusikalisse) vaesusse – nagu kunagi pühad mehed loobusid oma varandusest ja põgenesid üksindusse, jätab ka helilooja endale vaid hädavajaliku, nimelt kolmkõla.

Pärt ise võtab selle kokku nii: „Ma olen avastanud, et piisab, kui mängida ilusasti igat üksikut nooti.“ „Ilusasti“ mängimine ei tähenda siin midagi vähemat kui täiuslikkust, täiendab Kähler. Tõepoolest, nooditekst võib näida interpreetidele lihtne (mäletan, kuidas mu vanem poeg 6-aastaselt ristiisa eeskujul „Aliinale“ endale ette võttis – aga käed ei ulatunud mängima…), kuid just see sai antud filmis nähtavaks: interpreedid higistasid – ja mitte ülekantud tähenduses! – Pärdi väheste nootide kallal… Isegi mu kõrval istuv noorem poeg, 9, kommenteeris hämmastunult kinolinal Estonia kontsertsaalis leemendavat sopranit.

Supini intiimsed portreefilmid annavad tõepoolest vaatajale võimaluse sügavale loomisprotsessi sisse minna. Mõistagi taasloob iga vaataja filmi iseendas ning Hermann Coneni esseest „Weiβes Licht“ loeme, et Pärt ongi oma kuulajaid võrrelnud prismaga, mis tema muusikas – valges valguses – sisalduvad värvid nähtavaks teeb. Ta nimetab kuulajate vaimu, kuid mina läheks veel sammu edasi ja nimetaks selliseks prismaks kuulajate hinge. Minu hing helises filmi vaadates ning tintinnabuli tähendusest arusaades. Olen Supinile nii tänulik! Kahjuks ei ole teda enam meie hulgas, et 90-aastast maestrot filmilindile püüda. Paraku nimetas Michael Pärt isa sünnipäeva puhul isa tervist vaid tema ea kohta heaks.

Arvo ja Nora Pärti Laulasmaa metsas jalutamas vaadates meenus mulle vanaisa, kes vanaski eas talupoisi nalju heitis ja kõige enam ise nende üle itsitas, sellal kui vanaema oma armastatud abikaasa lapsikuse üle vaid pead suutis vangutada. Just sellisesse kategooriasse läksid Arvo „kõver, kõver“-tüüpi naljad ja Nora kommentaarid. Arvo Pärt ei ole kogu oma hingestatuse juures naljasoont ilmselgelt kuhugi kaotanud. Nii ütleb ta tintinnabuli kohta: „…ma tahan maailmaga nalja teha, kui ma näitan, et midagi võib peale hakata ka kolme noodiga, nagu kolmejalgse lauaga. Maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan ainult ennast muuta.“

Tänan filmiõhtu eest kaasteelisi, eelkõige kaaskorraldajat Ave Serki ja Sabine Hahni Müncheni Linnaraamatukogust, aga ka produtsenti Reet Sokmanni, kes meil filmi lahkelt näidata lubas. Kuid mõistagi ka publikut, kes Eesti kultuuri maaletoomisele mõtte annavad.