Jaan läeb jaanitulele, miuke jaani hobune?

Eestlase identiteet on tugevalt seotud keelega. Muidugi on see seotud ka paljude muude asjadega nagu valged ööd, jaaniöine lõke, lipuvärvid, pannkoogid… Kuid kui emakeel ära jätta, tundub muu lahja, asendatav, väheoluline.

Põhjuseid, miks inimesed lahkuvad kodumaalt, on mitmeid – levinuim neist on vast uudishimu leida laias ilmas midagi uut, teistsugust, põnevat. Õrnas eas seiklusi otsima läinud inimene leiab noore inimese suurima seikluse – armastuse. Sellega algab sageli elu ulgueestlasena, sest meie tillukesele Ida-Euroopa saatust ja mainet jagavale maale on raske partnerit meelitada. Eks igal ulgueestlasel on oma lugu ning ka partnerita päädivad õpingud ja töö samas kohas – karjäär võtab paigast, diplomid, tunnistused ja võrgustik on Eestist väljaspool, marjamaal. Nii ehk naa leiab inimene end olukorrast, kus identiteet ei tule iseenesest, vaid seda peab hakkama teadlikult hoidma. Head suhted koduste ja sõpradega on motivaator, et hoida lahti igapäevased emakeelsed suhtluskanalid. Ühel hetkel vanemad põlvkonnad lahkuvad ning sõbrad jäävad kaugeks, sest mis täidab inimese päeva? Eks ikka töö. Ja mis täidab vaba aega? Me tegeleme tulumaksudeklaratsiooniga, mobiilsidelepinguga, elektri- ja gaasipakkujatega, lagunevate kodumasinatega, hambaarsti kontrollaegadega, trennide ja hooajaliste rõivastega, toidupoes käimisega, lähisuhtekorraldusega, lastega kaasnevate kohustustega nagu lastevanemate koosolekud, kadumaläinud kontrolltööd, purjetamislaagri eest maksmise aja meeles pidamine, pidevalt kasvavatele jalgadele kingade ostmisega jne. Selge see, et see kõik võib täita ära kogu aja ning eestlaseks olemise kallal töötamisele ei jäägi aega. See vajub tagaplaanile.

Meenub üks naine, kellega kohtusin juhuslikult Orta järve ääres Itaalias. Tema oli seal reisil oma saksa mehe ja paari sõbraga, mina samuti puhkamas, nimelt oma eestikeelsete laste ning eestlannast onutütre (ja tema inglisekeelse mehe ja kasutütrega). Kuuldes meid eesti keeles kõnelemas, tuli ta meie juurde – et öelda, et ta on eesti keele unustanud, teisisõnu loeb end ise täiesti saksastunuks. Selliseid kohtumisi on ennegi olnud ja see on eriti huvitav sellepärast, et väited tuuakse kuuldavale grammatiliselt korrektselt, samas kui järgnevas saksakeelses lauses võib vabalt olla sees artikliviga. Identiteet ennast sellistest pisiasjadest segada ei lase. Ja see naine ikkagi astus meie juurde, ei kuulanud vaikides saksakeelse loba taustal. Samas on kindlasti ka nii talitavaid eestlasi (või peaks ütlema „migratsioonitaustaga sakslasi/itaallasi“ jne?), neist pole lihtsalt midagi kirjutada.

Suurel osal eestlastel on välismaal elades siiski oma eestikeelsed sõbrad ning mõned väisavad isegi regulaarselt eesti kogukonna kultuuriüritusi, teised jälle on tihedas eestikeelses suhtluses digitaalseid kanaleid pidi. Mind ennast huvitab kogu see konstruktsioon juba oma erialast lähtuvalt, mis ilmselt on ka üks põhjus, miks ma loon nii endale, lastele kui kogukonnale laiemalt üritusi, mis toetavad eestlaseks olemist, hooldavad eesti identiteeti. (Teine põhjus on ilmselt „because I can“… Arvestades kultuuri rahastamise keerulisust ja ilmselt sõjaliste kulutuste arvelt järjekindlalt kahandamist küsin küll varsti endalt ja Sinise Silla kaasvõitlejatelt, et kas ikka saame.)

Kui sul see identiteet juba on, siis soovid sa seda jagada ka oma lastega. Mis toob meid tagasi algusesse: ilma keeleta on seda raske teha. Kõige paremini tuleb keeleõpe välja loomulikus keskkonnas ning kui välja arvata tavapärane „kas sa hambaid juba pesid“ või „on sul õppida ka“, tuleb suuresti kasuks, kui lapsel on eakaaslaste hulgas eestikeelseid sõpru. Aga kust neid leida? Saksamaal on vist ühe käe näppudel loetavas arvus linnades eesti (pühapäeva)kool. Eesti sugulasi nähakse enamasti harva ning nende vanus ja huvid ei pruugi kattuda. Sobivas vanuses lastega sõbrannad ulgueestlaste hulgas on muidugi abiks. Kuid sealgi on oluline roll vanema tööl: tuleb jälgida, mis keeles lapsed mängivad, ning niipea, kui keel käänab „valeks“, mänguliselt sekkuda. Kolme tütre eestlannast ema Rootsis ütleb, et nemad (rootslasest mehega) hüppavad nagu vedrust visatuna, kui märkavad, et lapsed on vahetanud koodi ja mäng on läinud rootsikeelseks. Töö? Jah, muidugi.

Schwerini lähistel on eestlasi kaks kuni x, olenevalt sellest, kelleks lugeda lapsi. Selleaastaseks jaanipäevaks sõitsin mina oma lastega taas Kairi Uibo juurde Neuwandrumi Balti punkti, et saada osa valgetest öödest, pakkuda noid ka oma lastele ja mõistagi anda lastele võimalus kogeda eesti keele mulli. Tavaliselt on meil kahe peale viis eestikeelset last, seekord oli kuus. Täiskasvanuid tuli nädalavahetuseks juurdegi, tervelt kolm eesti keelt kõnelevat täiskasvanut (üks neist sakslanna!). Nii saimegi jaanipäeva kätte: tegime koos süüa, lobisesime eesti keeles, kuulasime suitsupääsukeste vidinat, jalutasime mooniste ja rukkililleste põldude vahel ja metsas ning jälgisime harduse ja hämmastusega taevast, mis EI läinud pimedaks. Halliks, teraliseks, suitsuseks, aga mitte pimedaks. Panime lapsed luuletusi kirjutama ning viisime nad eesti keeles ujuma. Juhtisime tähelepanu Kairi viimase aja maalidele suurelt hiilinud rahvusmustritele, panime katseks üles Priit Palometsa hoopis teist teemat – naiselikkust – kõnetavad pildid, mis noored eestikeelsed mehed piinlikkusest punastama panid.

Kokkuvõttes sai nii minu kui laste eesti identiteet taas laksu, nagu ka d-vitamiini kogus. Tänan südamest Kairit, Mika, Lucit ja Hansu selle imelise kultuurimulli eest! Lisaks jäid silme ette hoopis teistsugused pildid, kui Münchenis saab kogeda: Schwerini vabaõhumuuseum, mille majad meenutavad eesti talumaju vähem kui Baieri omad, tellisgootika stiilis ehitised, punavad põllud (üks mahetalunik otsustas viljapõllud mooni täis külvata – oleks selliseid rohkem!), suitsupääsukesed, järved, mis toovad suuresti mõttesse Soome, sest neid on sealkandis lihtsalt nii palju ja mõistagi juunikuine taevas – hommikul, õhtul, öösel… Huvitav hetk oli südaöine kodumetroojaama jõudmine: öö oli tintmust, rammus ja kuum. Ikkagi lõunamaa! Olen kogu aeg mõelnud igatsedes põhjamaistest valgetest öödest – ja nüüd äkki tajusin, et lõunamaine kuum pimedus on ka armsaks saanud!

PS Igaüks kogeb asju isemoodi. Eesti mullis oli ka Hamburgi eestlasi (diasporaa!), kelle sulest saab lugeda hoopis teistmoodi nädalavahetusest: https://vinevesttravel.com/wochenendtrip-schwerin-erfahrungsbericht/