Kui Müncheni naised laulupeol laulsid

Foto: Kristel Kaljund

Kui Euroopa Eesti Naiskoor saatis info laiali, et projektkoor kutsub lauljad sihiga jõuda laulupeole, kooskäimise kohaks Luxemburg, tõdesime alustuseks, et kaugel. Kuid mõte oli pandud idanema ja nii avastasime end Ave Sergiga ühel hetkel koorilaagrist Remerschenis. Järgmiseks taipasime, et oleme armunud meie koorijuhti Elo Tammsalu-Schmitzi ning mõistagi muusikasse! München-Remerschen on pikk ots, kuid terved nädalavahetused eestlannadega Euroopas laulda oli eriline ja väärtuslik kogemus. Ave oli Kurekella koorilaulja, kuid minu jaoks oli sellisel tasemel kooris laulmine esmakordne ja eriline. Esimeses proovis tegin läbi mõnegi kohkumishetke, kui Elo ütles näiteks, et võtame 16ndast ja mina ei taibanud, kas jutt on leheküljest või reast, aga oli hoopis taktist… Ning ühtlasi tuli võõra laulu võõras taktis äkki näiteks f-ist laulda… Jahah. Aga tasapisi said laulud omaks ja ka iseoma lauluhääl üha tuttavamaks. Pärast ühte koorilaagrit, kui hääl minust täiesti lahkus, hoidsin ligi meepurki ja pudelit kuuma veega.

2025. aasta laulupeo moto oli ISEOMA ning mitmed laulud otsapidi murdes, mistõttu kohati tuli lausa hääldust õppida – samas sai Eestimaa tänu sellele otsekui „läbilauleldud“ ja tekkis omamoodi muusikaline side terve maaga. Lisaks traditsioonilistele laulupeolauludele, nagu „Tuljak“, tuli õppida palju värskelt selleks peoks kirjutatud laule, mis on inspiratsiooni saanud rahvaviisidest või on tegu rahvalaulude seadetega või ka vanade vaimulike koraalide seadetega.

Fast forward. Saabus juuli ning Tallinnas algasid laulupeo proovid, läbimängud ja lõpuks kontserdid. Laps oli koolist vabaks küsitud – temagi laulis kaasa. Nii vähe aega, kui neil päevil, ei ole mul Tallinnas kunagi olnud – kogu aeg läks laulmisele. Kuid see oligi ju eesmärk! Neljapäevane proov oli suviselt kuum, reedene proov mereliselt tormine, laupäevane proov, rongkäik ja kontsert juba vihmased, nagu ka pühapäevane kontsert. Mudilastest oli kahju – just nende esinemise ajal tuli taevast alla valget vett (lahvet vett, öelnuks mu saarlasest vanaema). Huvitav oli tõdeda, et välismaa koore oli väga palju ning kui jaapani lastekoor ja ehk veel paar välja arvata, oli enamasti tegu eestlastega, kes end laulupeole tahtjate tihedast sõelast üheskoos olid läbi laulnud. Hip-hip-hurraa! Muidugi oli natuke kade tõdeda, et koor võiks olla ka nii lähedal, et saaks sagedamini laulda kui kolmel nädalavahetusel aastas… Samas ma kuidagi ei näe, et eestlased Münchenis suudaksid kooriks koonduda. Meil pole eestlasest koorijuhti, sellest hakkab asi peale. Kõige parem oleks karismaatiline koorijuht!

Identiteedi mõttes oli huvitav kogemus ka rongkäigus marssimine. Meie koor oli ju ühemõtteliselt identifitseeritav kui ulgueestlased. Hurraa-hüüdeid oli palju, tajusime end populaarsetena. Pärast küsisime endalt, kas kõigile hüüti sedasi või jäime kuidagi silma? Ühtlasi tuli ära ka väike torge selle hüüdja näol, kes hõikas „Tulge koju ära!“ Minu peas hakkas sel hetkel kummitama „Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht“, millele Juhan Viiding annab ka vastuse: „Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks… Kodu oleme me ise.“ Muidugi on kodu(maa) imeline paik, nagu ka laulusõna ütleb, aga kodu on tõepoolest palju laiemini mõistetav kui ainult kohana, eriti tänapäeva virtuaalses tegelikkuses. Ning kodutundeks ei ole vaja suvalist eestlast, vaid vahel hoopis oma sakslasest abikaasat. Selle, et suvaliste, tänaval eesti keelt kõnelevate inimeste juurde teretama ei tõtta, sain selgeks paarkümmend aastat tagasi, kui eestlased viisid Saksamaal läbi sadakond pangaröövi ning minul oli võimalus politseis tõlkida. PS Me laulame. Eesti keeles. Me rebime end välja igapäevast, et tulla laulupeole, Eestisse. Me jagame oma mitte-eestlastest tutvusringkonnale pilte ja videoid, millel lauldakse ja kus lehvivad sini-must-valged lipud. Seega minu meelest väärime kiitust eestluse alalhoidmises kaasalöömise eest, mitte kriitikat isiklike valikute osas.

Arvestades maailmapoliitilist olukorda ei ole Eesti iseseisvus hetkel nii enesestmõistetav, kui mõned aastad tagasi. Vastavalt oli just lõpu ühendkooride ajal tunne väga tugev, kui lauldi klassikuid, nagu „Ta lendab mesipuu poole“ või Ernesaksa „Mu isamaa…“, millele järgnes kisakoor ja lippude lehvitamine – lippe oli nii palju, et laulukaare alune oli sini-must-valge. Mõtlesin ühel hetkel, et kui Venemaa tahab tajuda seda äärmusliku rahvuslusena, siis jah, see on võimalik. Eriti kui koorid laulavad spontaanselt metsavendade laulu. Samas spordiüritustel, nagu jalgpall, on rahvusvärvides kisakoor tavapärane ning vaid teadlased räägivad sellest kui rahvuslusest – mina eelistan igal ajal kaunist, kõrgetasemelist muusikat jalgpallile.

Lõpetuseks hakkas meid painama rahvarõivaste teema. Lauluväljakul nägi nii palju kauneid rahvarõivaid, et hakkasime Avega ka tahtma. Aga milliseid? Mina olen Tallinna linnast pärit, Ave Tartu linnast. Ave sisetunne viis ta setu rõivaid tahtma – ja pere kinnitas talle, et just sealkandis on ta kaugemad juured. Minul on keeruline. Isa oli puhastverd saarlane, Pöidest. Selle kandi rõivad valida oleks lihtne otsus – kuid need ei ole eriti praktilised, sellised, mida saaks integreerida ka Müncheni igapäeva. Ema oli Tallinna linnast, tema isa Ridalast, ema Tallinnast. Ridala rahvarõivad eriti kenad ei ole. Samas kõrval asuva Uuemõisa, kus vanaisa isal enne talu oli, rõivad on imekaunid. Mu kasuema aga on Harjumaalt – maalt, pange tähele – jah, ka Harjumaa on maa, mitte linn! – ning võib-olla on Jüri-kandigi rõivad ilusad? Ühesõnaga, mõtlemist kui palju. Nõmme, mu lapsepõlvekodupaik, oli sajand tagasi, enne kui von Glehn selle populariseeris ja ehitati rongiühendus, ka küla. Esimese asjana kavatsengi uurida, ega ERMis selle kandi kohta infot ei ole. Põnev!