Suvemuusika vol. 2

Vahel on eriti tore, kui millestki kujuneb natuke nagu traditsioon. Järjena kahe aasta tagusele eesti klassikalise muusika suvekontserdile toimus 19. juulil 2025 Neuhausenis, St Vinzenz koguduse ruumides taas suvemuusika kontsert. Kava hakkasime seekord keerutama eesti muusika ümber: Eino Tambergi romansid Sándor Petőfi sõnadele Ellen Niidu kaunis tõlkes ja Heino Elleri klaveripalad „Kodumaine viis“ ja „Kellad“.

Eino Tamberg, „romantik ja eesti muusika armastuse laulik“, nagu Eesti Muusika Infokeskus teda nimetab, kirjutas lüürilised romansid noore mehena, 1955. aastal. Lauludeist tuntuima, „Tuul viib õilmelt lehe ära“, kirjutanud ta juba 20-selt. Tegemist oli poliitiliselt kriitilise ajaga ning Sándor Petőfi näol oli tegu Ungari rahvuskangelase ja iseseisvusideed kandnud poeediga. Viimases romansis „Mu laulud“ on suisa rida „Miks orjarahvas siis ootab vaid, miks puruks ei rebi ta ahelaid?“, mida võib kindlasti nõukogudekriitilisena tõlgendada. Tähtsusetu ei ole ka tõik, et Petőfi luuletused on tõlkinud Ellen Niit, kes oli Tambergist vaid 2 aastat vanem. Nõukogude ajal tõlkisid paljud luuletajad erinevatest keeltest vene keele vahendusel, kuid mulle tundub, et Niit tõlkis Petőfit ungari keelest otse, olles seda Tartu Ülikoolis natuke õppinud ning ta on mõnegi teise Petőfi teose tõlkija – ungari keelest. Ellen Niidu enda täiskasvanutele suunatud looming ongi põhiliselt luulekogud. Tamberg omakorda hindas kaunist emakeelt oma muusikateostes. Tambergi esimest loomeetappi, 1955-65 tituleeritakse „Rõõmsaks“, kuid kuna tegu on nii varaste vokaalteostega, pole ime, et need on pigem sügavalt lüürilised, kui mitte melanhoolsed.

Varasemasse perioodi kuulunud rahvusromantik Heino Eller omakorda on üks Eesti tänapäevase muusika teerajajatest. Nii eesti klassikalise muusika üks populaarsemaid teoseid, algselt keelpillile kirjutatud „Kodumaine viis“ kui „Kellad“ on tema Tartu perioodist, mida iseloomustab eepilisem jutustamislaad ja rahvamuusikale lähenemine. Mõlemad klaveripalad haaravad oma jutustava olemusega ning viivad kuulaja hinges Eestimaale. „Kodumaise viisi“ populaarsus on põhjendatud – see on ühest küljest voogavalt lüüriline, teisalt kuuleb selle ärevuses ka raskemaid aegu ja aimusi, mis selle kirjutamisajal 1927 said vihjata vaid möödunud kaudsele ja otsesele võitlusele iseseisvuse eest. Iga eestlane aimab Elleri muusika aga ka järgnenud aegu.

Estonia teatri laulja Tiit Kaljund ning eesti pianist Karin Adcock Inglismaalt, aga ka pianistide noorem põlvkond Mathias Kneissl ja Art Kaljund kandsid ja andsid suurepäraselt edasi eesti hinge. Esitamisele tulid ka muud Euroopa heliloojad, kuid jätame nad siinkohal kõrvale – nad sobisid kauniks muusikaliseks taustamüraks. Minu hing helises eelkõige kaasa Tambergi ja Elleriga. Kuid juba võimalus nelja eesti interpreeti südasuvel Münchenis kogeda motiveeris Eesti Asja nimel ka tulevikus pingutama.

Täname kaugelt kohale lennanud interpreete ning kõiki, kes jõudsid kuulama ja kaasa elama! Eriline tänu Eesti Suursaatkonnale Berliinis, kes meie tegemisi hindab!