Kas õnneni on tõesti 2 tundi: Moonika Siimetsa filmiõhtu

Eestis tuuakse naistele 8. märtsil ikka lilli. Kuna natside poolt üleshaibitud emadepäev ENSV-is kindlasti ei läinud, siis meisterdasid lapsed tollal just naistepäevaks emadele kingitusi. Mäletan ise nii lihtsamaid kaardikesi kui keerukamaid kõrvetatud pildiga lõikelaudu – kuni hoolikalt tikitud nõelapatjadeni välja, mida kinkisin emale, vanaemadele, kasuemale. Nende positiivsete mälestuste harjal ei tahtnud me Müncheni eestlannadega naistepäeva tähistamata jätta. Selleks sobis, kui ka ajaliselt pisut nihkes, filmiõhtu Moonika Siimetsa kauni ja nukra filmiga „2 tundi õnneni“, mille tegelased on väga väikeste eranditega naised. Huvitav märkus siinkohal: rahvusvaheliselt pühitsetakse naistepäeva aastast 1911 ning see on Saksamaal kahel liidumaal riigipüha. Huvitaval kombel leidis see Ameerika Ühendriikides alguse saanud idee erilist kõlapinda Nõukogude Liidus, seega ka Eestimaal.

Soomes elab või töötab väidetavalt rohkem kui 70 000 eestlast. Saksamaal elab Statistikaameti andmeil vaid 6-7000 eestlast. Seda on muidugi raske mõõta, sest välismaal elades ei pea inimene end ju Eestist välja registreerima ning enamus seda ei teegi, sest see tundub järsu nabanööri katkilõikamisena kodumaaga. Lisaks pole ju lihtne määratleda, kes on ÄRA ja kes on KOHAL ja mis hetkest ollakse ära/kohal ning mis hetkest äkki hoopis tagasi… Maksuamet suudab selliseid asju peaaegu reguleerida, tegelikkus on kirju. Olgu nende arvudega nagu on, igatahes on enamusel meist (eks minagi kuulun nende hulka) Eestisse maha jäänud Oma Inimesed – vanemad, lapsed, sõbrad, õpingukaaslased, ka kodu. Võõrsil elades me kohaneme uute oludega, samas kui igaüks otsustab, kas ja kui palju ta oma juuri hoiab või kaotsi lubab minna. Siimetsa autoridokumentaalis täidab Soomes elavate eestlaste südant valus igatsus kodumaale mõeldes. Režissöör ise nimetab ikka jälle nukrust, samas kui vaatajana tajusin mina eelkõige igapäeva ja rõõmu sellest. Mulle tundub, et Siimets projitseerib filmi iseenda tundeid selle keerulise teemaga seoses, kus, eriti Soome ja ka teiste Põhjamaade puhul, on pered tegelikult ka lõhenenud, ema/isa reisivad pidevalt, lapsed jäetakse kas teise vanemaga Eestisse või koguni vanavanemate juurde – või võetakse nad mingis mõttes egoistlikult kaasa, andes neile ülesanne kohaneda uues keskkonnas, kus nad keeltki ei oska, kiirelt ja edukalt.

Nii saame mitu põlvkonda inimesi, kes kõik hargmaisusega omal kombel maadlevad. Igaühe lugu on erinev, nagu ka otsused. Minnakse uudishimust või vaheldust otsima, palga pärast, uute kogemuste pärast, töö pärast või hoopis armastuse pärast. Kui maailm on avatud, siis inimesed liiguvad. Hetke poliitilises olukorras paneb muidugi mõtlema, mis tunne pidi olema pärast Teist maailmasõda, kui piir oli absoluutne ning kodumaaga sai suhestuda vaid Viru hotellis ööbides? Meie avame järjekordse äpi ning helistame, pildiga või pildita. Me lähtume sellest, et keegi meie kõnesid pealt ei kuula ning meiega suhtlemise pärast keegi kodumaal tagajärgede all kannatama ei pea. Vaatame Air Balticu kirsikampaaniaid ja plaanime reise. Nii tunneme end vahel süüdi, et ei saa igapäevaselt ema kätt hoida, vendade-õdede lastele tuttavaks tädiks kasvada, ning libiseme mõnegi sõbra elust vaikselt välja. Me romantiseerime oma kodumaad ning naudime neid tillukesi hetki, kui me oleme seal Täiega Kohal. Ühtlasi unustame, et igapäev ei ole suuresti erinev ühelgi maal – söök tuleb teha, kodu koristada, lapsed läbi kooli ja hobide choach´ida, töö ja vaba aeg vajavad balansseerimist, sport ja puhkus ei tule iseenesest, kui me neid ei plaani.

Siimetsa film oli minu jaoks suures osas film õnnelikest hargmaistest inimestest. Nukrust ja rahutust on mõne inimese sees lihtsalt rohkem kui teise – mõnel eluhetkel rohkem kui teisel. Minu mõtisklused lähtuvad muidugi minu enda mingis mõttes privilegeeritud elust. On üks asi olla pealinna tüdruk, keeled suus, kes läheb otse ülikoolist maailma vallutama – ja tunneb paljudel, paljudel maadel eestlasi, kes on samamoodi privilegeeritud spetsialistid, ning ilmselt hoopis teine tunne olla „Kalevipoeg“, kelle valikud määrab väidetavalt palk ning vastavalt ootab pere teda vähemalt reedeti õhtuti koju. Samas tean ka professorit, kes reisis pere juurde igal reede õhtul… Ei julge midagi kivisse raiuda.

Aitäh, Moonika Siimets ja Amrion, et tohtisime filmi näidata! Aitäh, Karin Ladva-Zoller, koostöö eest!

Tekst: Kristel Kaljund, March 20, 2025

Foto: Moonika Siimets / Amrion