Taevatrepp – Stairway to Heaven

Eesti filmisarja kolmanda filmina linastus Müncheni kultuurikeskuses Gasteig Mart Kivastiku tehtud film „Taevatrepp“, mis põhineb ta Vilde auhinnaga pärjatud romaanil ning valiti 2023 PÖFFil parimaks Balti filmiks. Kuna Kivastik on Tartu (linna)kirjanik, on film omamoodi eelkõige Tartust – tänapäeva Tartust kui 1976. aasta Tartust. Lõuna-eestlases tärkas kindlasti Tartu pildikesi vaadates äratundmisrõõm – kuid ka Tartut mittetundval inimesel oli ilus neid olustikupilte vaadata. Mu 14-aastane, keda kasutan meelsasti katsejänesena, oli neist piltidest vaimustuses: milline päike ja valgus! Milline vabadus terendas 1976. aastas!

Tarkovski on öelnud, et iga filmi nähtamatu peategelane on aeg – käesolevas filmis pole see isegi nähtamatu. Ühes kirjandusblogis nimetati filmiga seoses ajateenistust: nii kutsuti ju tollal, 1970ndatel, sõjaväeteenistust, kus, tõepoolest, noor mees andis/annab ära oma aja, tal endal pole selle üle mingit kontrolli. Uu, kelle keskeakriisi me kinolinal jälgime, tunnebki end kui aja ori: isegi kui elu on ilus, ei ole tal tunnet, et ta teeks ise valikuid ja kontrolliks seda. Siit mõttekäik, et milline see siis on, aeg meie elus 21. sajandil? Juba Michael Ende oma 1973. aastal ilmunud „Momos“ räägib ajaröövlitest, kes võtavad inimestelt aja ära, kinnitades, et nad laenavad seda, panevad intressid kasvama ja vanas eas saab inimene rohkem aega tagasi. Mõistagi ei saa – nii on kõigil kogu aeg tunne, et aega ei ole, midagi (mõnusat) teha ei jõua, on kiire, kiire, kiire… Ma ei tea, kuidas täiskasvanud tundsid ennast 1970ndate Eestis elades – ma alles sündisin siis – aga nüüd, 2020ndatel, on täiskasvanud inimesel tõepoolest nii Eestis kui Saksamaal pidev tunne, et aega ei ole, samas kui kuskil ajusopis on mälestus, et kunagi mul seda ju oli. Kunagi, näiteks noorena rattaga kodulinna suvistel tänavatel kihutades… Kinolinal nähtud aeg ei ole päris minu aeg – selliseid busse ja autosid kogesin mina vaid piltidena, selliseid alt laienevaid pükse samuti… (Vahemärkusena: kandsin ema alt uhkelt laienevaid krempleenpükse 1990date lõpus ning võlusin sellega ära Kalju Suure tema fotoraamatu esitlusel, küllap meenutasin tema tollaseid modelle… Endal küll uhket tunnet ei olnud, sest ma kandsin neid eelkõige sellepärast, et raha oli vähe.) Isegi sellist mööblit, nagu hoolika täpsusega filmi kokku on kogutud, pole minu ega mu lähedaste kodudes olnud. Ning kramplikult tõsised minu lähedased täiskasvanud ka ei olnud. Kuid selline vabaduse tunne, nagu Uul 14-aastasena Tartu suves, oli minul samas vanuses Nõmmel rattaga sõites või aias raamatut lugedes kindlasti.

Kas film meeldis mulle eelkõige sellepärast? Ei teagi. Mulle meeldisid teisedki filmi teemad: muusika (kuigi Led Zeppelini ega Jethro Tulli pole ma kunagi kuulanud), sõprus, armastus… Aga ka coming-of-age ja selle kõrval vananemine. Ja mõistagi oli ülimalt võluv tunda filmilinal nii igas pea- kui kõrvalosas ära parimatest parimaid Eesti näitlejaid. Hämmastav, millise seltskonna Kivastik suutis kokku panna.

Korraldajana rõõmustasin, et saali oli kogunenud kirju publik eestlasi ja sakslasi. Tänan kõiki! Eelkõige aga neid, tänu kellele filmiõhtu võimalikuks sai: kaaskorraldajaid Ave Serki ja Sabine Hahni, sponsoreid Kultuurikapitali, Eesti Suursaatkonda Berliinis ja EÜSLi. Kohtumiseni 20. juunil samas kohas samal ajal!