Padjaklubi pehmes sügispimeduses

Viimasel kolmel aastal oleme Münchenis sügispimeduse varjus eestikeelses seltskonnas „kunsti“

teinud. Miks panen kunsti jutumärkidesse? Eks ikka sellepärast, et kui välja arvata kunstnik, kes töötuba juhatab, pätserdab ülejäänud osalejad professionaalsusest väga kauges skaala otsas, nautides protsessi ja koosolemist. Sel aastal seisime dilemma ees: sügis tuleb, ega me ennast ometi meditatiivsest loovusest ilma taha jätta? Kiire mentaalne skänn näitas, et 2013. aastal Berliini Grüne Messe raames Saaremaa käsitööõpetajatelt omandatud kuivviltimisoskus on jagamiseks parim. Eestimaiste lammaste sobivalt karedat villa olen suutnud koide kiuste kapis säilitada. Huvilistele tuli sõna levitada ja siis jääda ootama pimedaid öid.

Kuivviltimine on iseenesest lihtne: me mässime kiude nõela abil vildi moodustamiseks. Selleks on vaja villa, kidalisi terava otsaga nõelu ning kõva vahtkummalust, kus peal villa nõelaga mässida. Ise olen teinud prosse, hiiri, kasse, mesilasi jne. Prossi tegemine ei käi kellelgi üle jõu. Kus on kunsti ja käsitöö piir? See piir on ilmselt sama raskesti tuvastatav kui teada-tuntud tõsiasi, et vaid tasustatud töö leiab statistikast töö alt – kodused porgandipeenrad, kartulivaod, õunamahl, lehtede riisumine jms on hobid. Ilmselt on Katariina käigust ostetud vilditud pross kunst, samas kui enda nõelatöö on käsitöö. Mind motiveeris prossi tegema ka teadmine, et kohe-kohe tuleb Euroopa Naiskoori laulunädalavahetus Luxembourgis koos esinemisega: uut prossi oli vaja (sest rahvarõivaid pole ma ju vahepeal veel hankida jõudnud).

Iseenesest üllatas mind, kui palju inimesi end üldse käsitööga ei identifitseeri. Isiklikult mäletan lapsepõlvest pidevat sebimist materjalidega enda ümber: kodus elanud isaema kudus õhtusel ajal ühes tükis, samas kui päevasel ajal vurises õmblusmasin. Ainukesed poest ostetud riideesemed olid tal aluspesu ja sukad. Ema ja emaema olid suhtlemisega rohkem hõivatud, kuid mingi õmblusprojekt oli neil pidevalt käsil, koos ja eraldi. Emaema alustas ka loendamatuid kudumisprojekte, kuid need jäid pooleli. See-eest tema ristiema, kes oli juba üle 90, kudus lastele ühes tükis ja heegeldas samas vaipu. Kasuema valdab käsitööd sellisel tasemel, et siia tahaks küll panna prefiksi -kunst. Temaga jõudis minuni tikkimise ja heegeldamise vaimustus. Lisaks jõudsid minuni lapsena loendamatute sugulaste ja tuttavate kudumid – a la näe, too oskab veel sõlmedega kindaid, tollel aga tulevad peenvillast kindad eriti hästi välja, sellelt sugulaselt tellime kampsuneid ning too koob Haapsalu salle. Selle kõige võimaldamiseks liikusid edasi-tagasi lõngavihid, tegeldi lõnga värvimisega, pandi üles kerilauad. Viltimine polnud tollal küll Eestis moes. Minu kapis on pärandina nii lõngavihte kui „pabusid“, mulineed kui libedamat heegeldamislõnga ning üüratu kogus vähemalt saja aasta jooksul kogutud (heegel)nõelu ja vardaid, nööpidest rääkimata. Lisaks kolm õmblusmasinat.

Aga tänapäeval? Meil on kiire, kiire, kiire. Käsitööprojektid kipuvad jääma samamoodi pooleli kui mu emaemal. Seda vaimustavam oli minu jaoks padjaklubi: võttagi aega, nagu eesti naised muiste, et koos kätel käia lasta. Parim viis kogukonnaloomeks! Muidugi rääkisime viltides läbi võimalikud projektid, innustasime üksteist ja põrgatasime ideid. Sõime ka kooki, karjatasime pägalikke ja unustasime täielikult geograafilise dimensiooni: vildikunst ei sündinud eestimaises novembripimeduses, vaid eestimeelses.

Quo vadis, padjaklubi?