Suvemuusika eesti keeles ja meeles

Uhkustunne laias maailmas töötavate eesti muusikute saavutuste üle saadab mu mälestusi kõigist mu 28 mugavuspagulasaastast. Viimati täitis see mind, kui mulle sai selgeks, et rahvusvaheliselt nõutuim eesti dirigent on hetkel Kristiina Poska, kel on mh mitmeid etteasteid Berliinis, ning seda kõike hoolimata äsja ilmale tulnud lapsekesest. (Kuidas ta jaksab!) Siiski on üks asi minna Müncheni Riigiooperisse ja nautida Mirjam Mesakut laval, ja hoopis teine asi on saada osa väikesest ja õdusast kammerlikust muusikaõhtust, kus interpreedid on inimesed nagu meie, enamgi veel – muusikukarjäär on midagi, mis on võimalik kui mitte just enam meile endile, siis meie lastele.

Seda motot järgides esinesid eesti interpreedid suve südames, 1. juulil 2023, Müncheni eestlastele Nymphenburgis. Kava oli kokku pandud nii, et lisaks Tiit Kaljundile Rahvusooperist Estonia (laul) ja Katrin Lehismetsale Mozarteumi Ülikoolist (klaver, laul) said esineda ka noored muusikud – eestlaste järelkasv. Muusikat oli mitmesugusele maitsele, Bachist, Beethovenist ja Mozartist Kapi ja Tambergini välja. Eesti süda tuksus mõistagi eriti viimaseid kuulates, seda enam, et neid kuuleb oluliselt harvem. Kummalisi mõtteid tekitas kavalehele Tšaikovski romansside kirjapanemine: meil on pikk ajalugu Venemaa kõrval ja kuigi laule esitati originaalkeeles, on tavaks laulude pealkirju tõlkida. Ühtlasi oleks

mulle valmistanud raskusi venekeelsete pealkirjade väljahõikumine, samas kui itaaliakeelseid aariaid nimetame mõistagi algkeelse pealkirjaga. Venemaa on öelnud, et maailm keelduvat hetkel vene muusikat mängimast – see ei pea kindlasti paika ning Tšaikovski (või näiteks Prokofjev, mida hetkel saab kuulata-vaadata Riigiooperis) ei aegu ega muutu kellelegi vastumeelseks sellepärast, et muusika pärineb vene sulest. Igatahes olid romansid Kaljundi esituses igati nauditavad ning rõõmustasid seda osa eesti hingest, mis on harjunud elama vene kultuuriga kõrvuti enam, kui me saksa kultuuriruumis igapäevaselt kogeme. Noored pianistid Mathias Kneißl ja Art Kaljund (mõlemad aastakäik 2009) pikkisid laululise osa vahele klaveripalasid.

Kontsert oli tõeline kogukonnaüritus, sest eestikeelse modereerimisega sai luua õhustiku, milles ununes, et asusime Maarjamaast 2000 kilomeetri kaugusel. Herz-Jesu kiriku pastoraadi saal oli suviseks kontserdiks väga sobiv, sest siin jagus nii õhku kui valgust ning park oli lähedal, nii et kammerlikku koosolemist sai jätkata suvise pargi rohelisuses, kus sai murtud suve selgroog ning jagus kooki ja juttu, jooksu-, mängu- ja tantsuruumi. Kes soovis, sai interpreetidele anda ka kohest tagasisidet. Kokkuvõttes soovin jaksu nii endale kui kõigile teistele, kes jaksavad õhinapõhiselt diasporaad püsti hoida – õnnestunud üritus on parim palsam hingele. Peame siin Baierimaal veel mõne nädala vastu ja lendame suvevaheajaks mere jahedamasse ja tuulisemasse lähedusse – Eestisse.