EESTInoorteFILMISARJA avas Big Gabrieli kontsert

Eesti filme on erinevates koosseisudes aktivistide meeskond Münchenis näidanud juba üle dekaadi. Seekord, st 24. juunil 2026 tulime välja EESTI FILMISARJA tütarüritusega, fookusega noortel. Nimelt on minu arvates oluline mõelda diasporaa jätkusuutlikkusele. Meie aeg seda ju väga ei soosi – globaliseerumine, võimalus digitaalselt (ja inglise keeles) ühenduses olla kogu maailmaga ühest küljest ning teisalt võimalus ja õigus igal pool eesti keelt kõnelda, mispeale see hakkab tunduma mitte nii oluline. Seda saab teha iga hetk – ja siis ongi sageli (lapsevanema) otsus, et mitte sel hetkel. Kuid meie elu koosnebki hetkedest!

Niisiis, EESTInoorteFILMISARI Müncheni kultuurikeskuses Gasteig/HP8 sai ellu kutsutud eesmärgiga tuua eesti noor diasporaa nii otse kui ka online-kanalite kaudu kokku – kas EESTI FILMISARJA vaatama või vähemalt kaudselt sotsiaalmeediakanalite kaudu filmis ja muusikas väljendunud noortele korda minevate teemade juurde, nii Kodu-Eestis kui ka mujal Euroopas. Ikka selleks, et eestlaste kogukond jääks ja tugevneks – filmikunst on teatavasti imeline identiteedilooja ja -säilitaja.

Kinolinadele valisime seekord lühifilmid. Eriti toon siinkohal esile Oskar Stolovitši, kes on Baden-Württenbergi Filmiakadeemia üliõpilane, lühifilmi "Sechshundert warm"/"600 koos kommunaalidega" autor (2024), sest Oskar oli ise kohal ja vastas küsimustele. Oskari mockumentary ehk siis pealt-näha-dokfilm-tegelikult-mängufilm provotseerib vaatajat vihjetega sado-maso seksmängudele, pöördudes lõpuks mõrvalooks. Oskari kirjeldus sellest, kuidas filmimeeskonnal tuli koristada enne võtteid ruumi, milles sekslelud olid eelmisel õhtul jõudsalt kasutuses olnud, paneb tänaseni itsitama. Kuid hoopis olulisem oli kogeda noore filmimehe kirge oma tööst rääkides. Juba vestlust ette valmistades tekkisid põnevad küsimused nagu kuidas defineerida Oskarit – eesti või saksa filmitegijana? Minul tekkisid paralleelid Aino Kallasega, kes, elades Eestis, kirjutas soome keeles ja teemadel, mis köitsid tema eesti kirjanikest kolleege, ning Hella Wuolijokiga, kes, elades Soomes, kirjutas samuti soome keeles (ainult tema esimesed kirjatööd olid tema emakeeles – eesti keeles). Minu jaoks – eelmiste näidete põhjal – on Oskar eesti-saksa filmitegija.

Eesti režissööride Indrek Spungini dokfilm "A nagu armastus" (2023) ja lühifilm "Surm on raskem kui murtud süda" (2025), nagu ka Johannes Magnus Aule lühifilm "Suur Zeus" (2025) on tõepoolest väga eestilikud, musta huumoriga filmid, natuke räpased ja kindlasti mõtlemapanevad. Mind jäi kummitama koolidirektori lause filmist „Surm…“: „Peksaks teda kõigepealt ise natuke [karistuseks]?“ – „Ei tohi, me oleme Euroopa Liidus!“ Tõstatan siinkohal vaid ühe küsimuse. Millal on inimene surnud? „Me elame mingil kujul nii kaua, kui on veel elus keegi, kes meid mäletab,“ kirjutab Tõnu Õnnepalu oma raamatus „Õhtupäike väikestel majadel“. Aga mis siis, kui inimese kõige lähedasemad ei taha teda mäletada? See murrab südame!

Kirss eesti noorte filmisarja avapeo tordil oli Big Gabriel, Müncheni räppar, Eesti juurtega saksa räppar, eesti-saksa räppar (https://linktr.ee/biggabriel). Big Gabrieli muusikavalik sel õhtul oli lüüriline, rahulik, kultuurikeskusesse sobiv. Ta ise märkis alustuseks, et Müncheni „kultuurikeldrite“ asemel kultuurikeskuses esineda olla hoopis teistsugune tunne. Gabriel nimetas oma muusikat omamoodi muusikaliseks päevikuks, kus on sees kohad, kus ta viibib või on käinud – New Yorgis veedetud nädal nagu ka reis Pariisi inspireerisid lugusid kirjutama, aga eelkõige tema vanemate kodumaa Eesti, kus ta on kirjutanud suurema osa oma muusikast. Õnneks, kinnitas ta, on ta hakanud nüüd rohkem kirjutama ka Münchenis.

Filmiõhtu tegi eriliseks ka piirideta eesti noore kunsti veebiajakirja NoorKunst.com noorte vabatahtlike kultuuriturundus- ja teavitustöö, nagu ka nende kohalolek ja panus pidusesse meeleolusse. Seekordset kultuurisilda Eesti ja Saksamaa vahel toetas kolmanda sambana eelkõige Soome. Värske disainitudeng Katariina Palomets valmistus pikalt konferansjee rolliks ning intervjuuks Oskariga, mida publikule tõlkis noor arhitekt Madleen Heilander. Kuna ka Madleen oli uudishimulik, muutus mõni küsimus tõlkimise käigus pisut, kakskeelse publiku lõbuks. Peab ütlema, et lihtsalt ilus oli vaadata laval tegutsemas meie noori vabatahtlikke – esinemas, vestlemas, sädelemas. See on meie tulevik! Big Gabriel haaras pärast kontserti eestikeelsed noored kaasa Müncheni ööelusse jaane tähistama.

Soojad tänusõnad kõigile kaaskorraldajatele: Adoreith Studios Soomest – EESTInoorteFILMISARJA nähtamatu, aga tõhus tugi; Anu Veermäe, Spungini filmid lahkelt meile lubanud produtsent; Ave Serk, Müncheni eesti filmisarja kaaskuraator; Big Gabriel, muusik ja abikäsi noorte koondamisel; Eesti Suursaatkond Berliinis, kes meid ikka meeles on pidanud; üüritust suuresti rahaliselt toetanud Integratsiooni Sihtasutus koos Välisministeeriumiga; filmirežissöör ja -tudeng Oskar Stolovits, kes meile oma filmi ja aega lubas; ja Sabine Hahn Müncheni Linnaraamatukogust, kelle püsiva soovita koostööks (koos Gasteigiga) eesti filmisarja Münchenis ei oleks; ning kõik veebiajakirja NoorKunst.com vabatahtlikud, kelle tahtmise ja energiata poleks see jaanipäev olnud see, mis ta meile kõigile oli.

foto: Priit Palomets, Noorkunst.com

Foto: Priit Palomets, Noorkunst.com