Moonika Siimets: Taaralinna sügisball ehk "Must auk" Münchenis

Eesti filmisarja kevadhooaega mahtus 2026. aasta aprillikuus Moonika Siimetsa kosmiline feministlik komöödia, nagu Greta Varts seda nimetab Teater. Muusika. Kino. lehekülgedel, rõhutades autori kergelt feministlikku positsiooni. Siin peab kohe vaidlema hakkama: filmitegija positsioon on ilmselgelt tugevalt feministlik ja sellega Eesti filmimaastikul mängufilmi puhul unikaalne. Eesti väärtusmaastikule on vägagi iseloomulik, et püütakse autori valitud feministlikku positsiooni meedias pehmendada, mida minu meelest võib küll ka nimetada pisendamiseks. Filmis on vägagi tuntav naise perspektiiv – midagi, milles pole kohta nõrkusel, kui ka on pisaratel ja kurbusel, aga seda enam igapäevastel unistustel.

„Must auk“ põhineb kolmel novellil: Armin Kõo novellidel „Minu Mustamäe“ ja „Must auk“ ning Andrus Kivirähki lool „Inimväärne elu“. Tegemist on Siimetsa teise täispika mängufilmiga, mis on saanud mitmelt poolt rahvusvahelist tunnustust. Siimets on intervjuus öelnud, et Eesti filmitegija tee on ilmselgelt autorifilm, kui eesmärgiks on rahvusvaheline edu. „Must auk“ samas ei ole autorifilm, kuid kommertsfilmiks seda nimetada ei julge – see on liiga sügavalt seotud Eesti kultuuriruumi, ajaloo, aga ka stereotüüpidega. Siiski näitavad rahvusvahelised auhinnad, et Moonika huumorit mõistetakse ka mujal ning Müncheniski tuli linastusejärgselt minu juurde mitmeid inimesi saksakeelse publiku hulgast – tänama suurepärase kinoelamuse eest.

Ida-Euroopa tegelikkus kombineeritud kosmosega, võiks filmi lühidalt kokku võtta. Kõlab stereotüüpselt, tõepoolest. Tegelikult käsitleb film vägagi sügavaid teemasid nagu vananemisest, vaesusest, üksindusest, koduvägivallast, hirmust, homofoobiast kantud inimlikud igatsused – need on teemad, mida üksikult oleks terve filmi ulatuses vaatajana väga raske seedida. Huumorisse kastetuna ning jupikaupa „popurriina“ tekib segu, mille kohta on meediast läbi käinud nimetus Heatujufilm. Jah, hoolimata Hollywoodi tasemel peksustseenist ning sellest, et Taaralinna vaesuses varastatakse vanainimeselt 10.000 eurot, lahkusin kinost hea tujuga. Balansseerimine koomilise ja reaalsuse vahel on miski, mis Siimetsale meeldib – eks siit tulevad ka võrdlused, millega „Musta auku“ on pommitatud: see olla kaurismäkilik oma tegelaste lihtsuses, argisuses ja igatsustes, lynchilik näiteks väikelinna argiidülli varjupoolte sürreaalses, unenäolises kujutamises, tarantinolik oma absurdses seosusetuses ja cronenberglik selles, kuidas inimkeha möödaminnes tükeldatakse.

Film tegi südame soojaks taas suurepärase näitlejatööga – ning peategelastele siin rolle jätkub! Anne Reemann, Eva Koldits, Rea Lest, Ursel Tilk, Liina Tennosaar on kõik imelised –, aga minu jaoks on tegelik „Musta augu“ staar Kri-In-Poulsen. Nimelt on tegu 21. sajandil tõesti haruldase eksemplariga, füüsiliselt valmismeisterdatud tulnukaga. Täisvereline tulnukas on Eesti filmiajaloos esimene – ja see on 46 mootoriga liikuv, Hispaania kunstnikemeeskonna poolt valmistatud mehhatrooniline prostaatiline olevus! Loodan väga, et sellega saab millalgi ka muuseumis tutvuda!

Me kõik oleme tulnukad, vihjab Merilin Pärli, tuues ERR kultuurilehekülgedel eraldi välja kuldsetes retuusides menopausi seljataha jätnud naisisendid. Tõepoolest, kus puutub kultuurihuviline kinopublik nendega päriselus kokku? Seda enam, et 1990. aastate Taaralinn on möödanik, nii möödanik, et Siimetsal tuli eheda õhkkonna leidmiseks filmida sootuks Tapal. Tahaks loota, et möödanik on ka selgelt stereotüüpsed tegelaskujud, kellesuguseid väidetavalt kolmekümne aasta tagustes Eesti külades ja alevites ohtralt kohtanud. Sest neis peegeldub selgelt üleminekuajastule omane elu rataste vahele jäämise valu, mis mõnegi noorema mehe puhul avaldus vägivallavalmiduses.

Tänan, nagu ikka, kaasteelisi Ave Serki ja Sabine Hahni! Ning loomulikult lahke rahastuse eest Eesti Vabariigi Suursaatkonda Berliinis. Järgmine filmiõhtu toimub jaanipäeval, 24. juunil, mille pühendame noortele (aga mitte ainult) – oma lühifilmidega tulevad välja režissöörid nii Eestist kui Saksamaalt, esineb noor eesti-saksa filmitegija Oskar Stolovits ja järelpidu veavad väliseesti loomeinimeste veebiajakirja NoorKunst.com vabatahtlikud – peaesineja on Big Gabriel Münchenist. Ootame kõiki Münchenisse!

Tekst: Kristel Kaljund