Machina Faust: „Armastuse puudumisest hakkavad meie probleemid“ (Maria Faust)

20. juunil ehk siis kalendrisuve hakul näitasime koostöös kultuurikeskusega Gasteig ning Kultuurkapitali ja Eesti Vabariigi Suursaatkonna lahkel toetusel filmi Kaupo Kruusiaugu filmi „Machina Faust“. „Machina Faust“ on 2022. aasta Neitsi Maali saanud dokfilm muusikust Maria Faustist, st Eesti filmiajakirjanike ühingu poolt valiti see 2022. aasta parimaks Eesti filmiks. Huvitav on siinkohal märkida, et juba 3 aastat järjest on Neitsi Maali saanud dokfilm, samas kui 2011.-2020. pärjati eranditult mängufilme. Lisaks valiti „Machina Faust“ Eesti Filmi- ja Teleauhindade galal 2022. aasta parimaks dokfilmiks ning see sai Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia.

Maria Faust on maailmanimega saksofonimängija, tundeline improvisaator, improvisatsioonilise džässi helilooja, žanriuuendaja, õppejõud Kopenhaageni rütmimuusika konservatooriumis, naisõiguste eest võitleja (ta ise nimetab seda inimõiguste eest võitlemiseks – ja ütleb, et kui VALI olemine, enda eest seismine teeb inimesest feministi, siis jah, seda ta on). Saanud lugematuid muusikaauhindu, suurema osa neist Taanis, kus ta juba kaks aastakümmet elab, ja Eestis, kust, st Saaremaalt, ta pärit on ja paljude projektidega endiselt seotud. Saksamaal on ta saanud BMW Jazz Welt 2019. aasta nominatsiooni.

Film räägib Maria elust 2 aasta vältel, st „Maarja missa“, aga ka kahe teise muusikateose muusika loomisest kuni proovide ja esiettekandeni. Teisalt tematiseerib film koduvägivalda, sest just sellest räägib „Maarja missa“. Maria ise ütleb, et „Maarja missa“ on mõeldud mitte mälestuseks, vaid lohutuseks. Ta on intervjuus öelnud, et ka pärast heliteose valmimist ei jõudnud ta lähemale vastusele, miks ühiskond ei suuda lähisuhtevägivalla ketti katki lõigata. Missas saavad kokku vanamuusika, eksperimentaalne postmodernism ja džäss. Ladinakeelsed liturgilised tekstid ristuvad Karl Ristikivi ja Eero Epneri värssidega.

Maria Faust ütleb filmis enda kohta, et teda inspireerivad emotsioonid ja inimene kui toores masin, selle instinktid ja õppimisvõime. „Ma ei filtreeri iseennast, ma filtreerin ümbruskonda“ – ta on filtreerimismasin Machina Faust. Lisaks intrigeerib Maria, öeldes, et seda filmi ei olnud talle vaja, aga ta arvab, et seda on Eestis vaja.

Hetkel on Maria seotud Eesti Draamateatri lavastusega „Rahamaa“. Maria juhatatav laivbänd on seal täiesti tegelase rollis.

Minu jaoks oli see film pigem muusikateos kui ekraniseering. Mitte et eetrit oleks täitnud ainult muusika – ei. Film ise oli otsekui helikeel, mis voogas linalt vaatajani – komponeeritud ja orgaaniline. Aeglane, läbitunnetamist vajav.

„Machina Faustiga“ sai läbi Eesti filmisarja esimene aasta Gasteigis. Filmiõhtud olid edukad, mistõttu oktoobris on oodata järge. Tänu kõigile kaasaaitajatele ning ka nendele, kes filmijärgselt suveöös üheskoos pööripäeva tähistasid.

PS Müncheni rahvusvahelise filmifestivali raames näidati nädalapäevad hiljem teist Eesti filmi, nimelt „Mo Mamma“. See film meenutas mulle väga „Machina Fausti“, olles samuti otsekui muusikateos, mille helid jäid filmikaadrite lõppu helisema. Saksamaa suurim suvefilmifestival saab endale muidugi lubada ka režissööri kutsumist. Facit: Mul oli suurepärane Eesti-filmi-suvi.