Linnutee töötuba

Kunstnik ja kunstipedagoog Kairi Uibo-Müggenburgi juhtimisel ning Integratsiooni Sihtasutuse lahkel toetusel, mina ja Sinine Sild (Die Blaue Brücke e.V.) korraldamas, toimus 14.10.23 eestikeelne pastellkriitide töötuba, järjekorras juba mitmes eestlaste seltskondlik kunstipärastlõuna. Linnutee sai valitud inspiratsiooniks, sest oktoober on kaunis sügiskuu, mil valgus pöördub pimeduseks ja taevakehad nihkuvad meie fookusesse.

Linnutee (Linnurada, Kurerada, Taevatee, Tähesadam, Sirgutee) on taevas määratletud nõrgalt helenduva uduse tähevööna, mis on Eestis just sügiskuudel kõrgel taevas, põhja-lõuna suunal. Linnutee suunast lähtuvalt uskusid vanad eestlased, et rändlinnud orienteeruvad Linnutee järgi. Soomeugrilik nimetus Linnutee (soome keeles Linnunrata) on lääne-eurooplastele võõras. Paljudes teistes maades kutsutakse seda kreeklaste eeskujul Piimateeks (Galaxias, Vanas Roomas Via Lactea): saksa keeles Milchstrasse, inglise keeles Milky Way. Põhjamaades on tuntud ka nimetus Talvetee, nt rootsi keeles vintergatan, sest sealkandis on Linnutee talvel kõige paremini nähtav. Maailmast leiab aga ka hoopis teistsuguseid kujutelmi: Armeenias on Linnutee Põhuvarga tee – põhuga seostatakse Linnuteed paljudes keeltes Aasias ja Aafrikas. Hiinas ja Jaapanis jm Ida-Aasias kutsutakse Linnuteed Hõbedaseks Jõeks. Huvitav on Linnutee mütoloogiline kujutamine (surnud) hingede teena: Sellise kirjelduse leiab nii antiik-, vana-germaani kui ka Põhja-Ameerika mütoloogiast. Tatarlased näevad Linnutees teed Mekasse, kristlastelgi on seda nähtud kui Neitsi Maarja taevassemineku teed.

Kairi inspireerib joonistajaid materjalide ja tööhetke kättesaadavaks tegemisega, olles ise alati valmis kätt külge panema ja huvilistele soovitusi andma. Tumedad paberid ja neil helendavad pastellid – sellest sai alguse seekordne inspiratsioon. Joonistajaid oli kohal nii täiskasvanuid, murdeealisi kui väiksemaid. Eriti murdeealiste püüdmine on raske töö, lastel on motivatsioon joonistamiseks alati olemas (kui ka seltskondliku töötoa mõte on ühendada joonistamine eestikeelse mänguga ning see õnnestus taas suurepäraselt). Ka täiskasvanud on suures osas unustanud, et joonistamine ei tähenda, et iga kord sünnib paberile „Mona Lisa“ kaliibriga teos, vaid eelkõige tegemisrõõmu ja olemisrõõmu – head materjalid, hea seltskond ja jutu kõrvale libiseb käsi üle paberi. Hämmastav on see, et kui kunstniku juttu ikka kuulata ka, siis saab tera tera haaval päris palju häid vihjeid kokku.

Münchenis olid oktoobri keskel endiselt suvised ilmad ning õhtupimeduse kontrast temperatuuriga andis omamoodi tunde. Eelmine „klubiline kunstikohtumine“ oli talvine, sel korral ei suutnud sisetunnet kuidagi paika panna: suvi või sügis, suvi või sügis… Teine kummaline vastuolu oli läbinisti eestikeelsel keskkonnal siseruumides läbinisti saksakeelse välismaailmaga. Minul isiklikult ununes, et see viimane on olemas. Ning säravad pastellkriidid osutusid fantastiliseks töövahendiks, millega igaüks suudaks, kui vaid ennast usaldaks, koduse sisekujunduse värskendamiseks efektsed pildid kodustesse raamidesse võluda. Aga ei kipu usaldama. Seepärast on minu seinal (pastellkriidi-)pildid mu murdeealiselt ning natuke päriskunsti Kairi pintslist.

„Nüüd tean, et rahustava saunaskäigu asemel võib vahel ka kreatiivne olla, see tegi hingele pai!“ (Karin)

„…tore oli kriitidega mängida. Mina joonistasin kodus pildile linnud ka juurde, sai teemakohasem!“ (Egle)

Foto, tekst: Kristel Kaljund