Kunstitöötuba Roomas: Kultuurisilda ehitades

Mõnikord juhtub nii, et hakkad Saksamaal Eesti asja ajama ja jõuad sellega sootuks Itaaliasse. 2024. oktoobri lõpus korraldasin Schwerini lähistel pesitseva kunstniku ja kunstipedagoogi Kairi Uibo kunstitöötoa Roomas. Suvises pargis joonistamine ja kogemuste vahetamine selle üle, kuidas me eesti keelt ja kultuuri elus hoiame – ning kuidas me end seda tehes tunneme! – soojendas õhinapõhise kultuuriaktivisti / mugavuspagulase südant. Kairi lähtekohaks oli seegi kord „mustikas, see väike ja magus mari, mis globaalselt lõunamaalt justkui linnulennul meie lauale jõuab, kutsudes esile tundeid ja mälestusi, mis viivad eestlase tagasi lapsepõlve väiksele kodumaale“. Mustika joonistamise ümaraid liigutusi harjutanud kunstiüliõpilased Leipzigis igal hommikul – pole siis ime, et mina hoolimata sellest, et ma iga kord pliiatsi-pintsli-kriidi haaran, enda joontega ikka veel rahul ei ole.

Nõukogude ajal oli Eesti diasporaa kogu maailma peal ühtsem – kuna vaenlane oli ühine, nagu ka unistus, tuli kokku hoida. Praegu ei ole ilmtingimata vaja diasporaad, et jääda eestlaseks: digitaalsed kanalid ühendavad otse Eestiga, Schengeni piires reisides ei küsita dokumentigi, sõidad lennukiga Münchenist Tallinnasse nagu Virtsust praamiga Saaremaale.

Ometi saab Eesti sõbraga Münchenis jagada midagi erilist: oma igapäeva. Selles igapäevas kasutame me sõnu nagu „tulen U-bahn´iga“ või „piletid on Abendkasse´s“ või „nad kirjutasid koolis Ex´i“ või täna jagati lastele „Zwischenzeugnisse“. Selles igapäevas saame me aru, kui laps ütleb, et „täna tehti koolis hindeid“ (kuigi minu keeletunnetus tõmbub selle peale iga kord krussi) või „anna mulle pliiatsi“ (käänded! Ma annan sulle pliiatsi – sa anna mulle pliiats…). Nii kaugele me küll ei lähe, et räägiksime, et saabume kuhugi avalikke liiklusvahendeid kasutades ja mitte ühistranspordiga (kuigi mu onutütar leidis suvel Tallinnas Õnnepaleest sildi „avalik tualett“ – vs public toilet!). Selles igapäevas saab jagada infot Air Balticu kirsikampaaniatest, aga ka paluda sõpradel tassida Maarjamaalt raamatuid Münchenisse.

Sakslastel on tore väljend: migratsioonitaust. Ilmselt lähtuvalt minu erialast (olen ju eelkõige kultuuridevahelise kommunikatsiooni õppejõud) meeldib see mulle väga. See ühendab mind inimestega, kel on samuti selja taga kohanemisperiood Saksamaal ning keda aeg-ajalt midagi siinkandis üllatab. See ühendab mind ka Eesti diasporaaga mujal maailmas – sisserändajate maailm on sarnane näiteks Rootsis (suhtlen Eesti juristist projektipartneriga Põhja-Rootsis, kellest sujuvalt on saanud kohaliku põhikooli eesti keele õpetaja), Itaalias (seal pesitseb mu kursaõde Tallinnast, kellega vahetame igapäevakogemusi oma meeste või laiendatud perekonna või kolleegide suhtumise osas kultuurierinevustesse á la Eesti) või Inglismaal (jagame onutütrega lähtepere kooshoidmist ja konstrueerimist seitsme maa ja mere tagant – mure, milles keelte Paabel tekitab vähem muret kui vanemate põlvede lahkumisega tekkiv suhtlusauk ja kodu puudumine Eestis).

Tänan südamest Itaalia Eesti Seltsi juhatajat Ülle Toode ning Eesti konsulit Roomas Aivar Tsarskit, ning muidugi Integratsiooni Sihtasutust Eesti identiteedi hoidmise toetamise eest. Maailm on hetkel üks kummaline paik – eestlaste kokkuhoidmine teeb seest soojaks.

Eesti Suursaatkonnas Roomas saab imetleda Kairi Uibo maalinäitust „Kobarad“.

PS Katsetasin natuke masintõlkega, pannes näiteks Kairi elulugu itaalia keelde. AI on ehmatavalt hea. Kuid eriti meeldis mulle, et AI meelest on Kairi pärit Eestimaalt, Mulgariast. Kus see asub – mõistatage!

Foto, tekst: Kristel Kaljund