Kunstitöötuba Münchenis: Talvemarju joonistamas

Kured läinud, kurjad ilmad

Haned läinud, hallad maas

Luiged läinud, lumi taga

Aastaring sai täis ja münchenlased said jälle käe pintsliseks teha. Nimelt jõudis Kairi Uibo 16. novembril 2024 Münchenisse ning ühendas munatempera ja suure paberiga Eesti sugu lapsed ja täiskasvanud ühise laua taha heatujuliselt aega veetma. Lähtekohaks olid Müncheniski mustikad, mis siis, kui neid pannoole hulgem kokku saab, linnuteed meenutama hakkavad.

Milline hoogsalt ümar metsamari seostub traditsiooniliselt millise aastaajaga? Mustikas iseenesest on ju suvemari. Siiski saab seda nüüdsel ajal poest pea alati, kui ka poemarjad marjulise jaoks harjumatult suured on. Hilissuvesse ja varasügisesse jäävad samamoodi ümmargused pohlad. Sügismarjaks kutsuks jõhvikat, mida sai küll juba augustis maarjamaistel rabaradadel huulheina kõrval imetletud, kuid mis siis oli alles roosakasroheline. Talla all lõbusalt plaksuva lumimarja ümarus on vaieldamatu, samas pole ta sama vaimustav kui mustikas, sest ta, tühi, on ju mürgine! (Huvitaval kombel tundub mulle, et Saksamaal on lumimarju aedades hulga vähem kui Eestis – nii mu lapsepõlve koduaias Nõmmel kui praegu Kristiines tuli/tuleb lumimarjapõõsastega pidevalt võidelda) Aga kui kõikvõimsa google´iga maakeeli talvemarjast rääkida, tuleb lagedale iileks, mis väidetavalt on ka Põhja-Euroopas jõuluaja armastatud sümbol, samas kui see Eestis siiski harva viljub ja selleks, et põõsas talve üle elaks, jõuluks sootuks katteloori alla peita tuleb… Ja süüa ei kõlba iileksimarjad sootuks.

Nii jääb inspiratsiooniks sõelale talvine, globaliseerunud majanduse kasumi nimel lõunamaalt toodud, ebamustikalikult pirakas mustikamari. Mustikakausi kõrvale saime poest ebajõhvikalikult pirakad lõunamaised jõhvikad. PS mõlemad mahedad. Et joonistada ümaralt mõjuvat marja, peab pliiats liikuma ellipsikujuliselt – liikumine tuleb otse keha võngetest. Munatempera on selliste võngete jaoks ideaalne ning nii saimegi märkamatult terve pika pannoo täis lendavaid marju – lõime koduses keskkonnas terve kosmose. Väljas oli novembrikuiselt kottpime, õunakook oli eestlaslikult soe (sakslased eelistavad kooke jahtunult?!) ning lobiseda oli lihtsalt tore.

Kunsti keel on loovus – ühine käeline tegevus seob ka siis, kui pole veel omavahel tuttavakski saanud. Täname Intergratsiooni Sihtasutust võimaluse eest, Sinise Silla egiidi all kultuurisilla loomist nautida! Pannoo… Viime ESTOle? Kes teab!

Foto, tekst: Kristel Kaljund