Eesti kirjandus külastab Münchenit

Jahedas maikuus väisasid Münchenit Eesti lastekirjanduse grand old lady Leelo Tungal ja Eesti Kirjanike Liidu värske esinaine Maarja Kangro. Külaskäik oli mõeldud ühest küljest võimalusena kohalikele eestlastele suhelda kirjanduslike daamidega Eestist, teisest küljest inspiratsioonina kirjanikele. Seetõttu algas külaskäik mitte Lesung´iga, vaid Müncheni Riigiooperiga, kus „Tannhäuseris“ laulis Landgraf von Thürigeni rolli oma tuntud headuses Ain Anger. Kuna lavalaudadel ei saanud tuttavaks inimesega, vaid ainult tema kauni bassihäälega, oli meeldiv süvendada tutvust restoranilaua taga: sündis esimene, spontaanne kultuuriõhtu, millest jäid kõlama mh mured kultuuri rahastamise pärast.

Kirjandusõhtule eelnes suvine päev, mil sai selgeks, et suurlinnas jalutamine sobib eelkõige raugematu energiaga noorematele daamidele, nagu Maarja Kangro, samas kui vanemad daamid pigem vestlevad Ernst Hemingwaylike Müncheni vanahärradega, nagu Raivo Randes, kes võttis Leelo Tungla enda tiiva alla. Kirjandusõhtu lähtekohaks oli mõlema kirjaniku peamine romaan täiskasvanud publikule, ehk siis „Seltsimees laps“ ja „Klaaslaps“. „Seltsimees last“ teavad kõik – Eesti punane minevik ning jäljed, mis see jättis eestlastesse, ei ole veel ununenud, eriti taas on jõudnud kätte hetk muretseda selle pärast, kas piirimärgid Eesti ja Venemaa vahel on püsivad või kordub ajalugu. „Klaaslaps“, mis kirjandusringkondades tekitas furoori oma ilmumisaastal 2016, on köitnud rahvusvahelist tähelepanu eelkõige feministlikes ringkondades. Võiks öelda, et kui üks romaanidest toob välja kollektiivse valu, siis teine kõneleb isiklikust valust, mis kirjaniku sõnul on praeguseks taandunud distantsile – mõlemad kirjanikud valisid teraapiaks neile tuttaivama tee: kirjutada, kirjutada, kirjutada. Maarja Kangro arvab seejuures, et kirjutamine on iga inimese sees ning kui see ei avaldu varem, siis hiljem ikka (vihjates näiteks sellele, et isegi Obama kirjutas lõpuks lasteraamatu jne). Võib-olla tõesti – võtame seda kui loomingulist innustust ja julgustust!

Reedel kirjanike inspireerimiseks valitud Kocheli järv maalilise mägedekulissiga oli jalutuskäiguks sobiv, sest Lõuna-Saksamaa selle-aastane niiskus on tekitanud uskumatu hulga rohelust. Sealse Franz Marci muuseumi külastust nimetasid kirjanikud igatahes pärliks. Loodame, et väljasõit inspireeris oma iluga nii kirjanikke kui ka nende saatjaid Baierimaa radadel.

Blaue Brücke/Sinise Silla kui korraldaja nimel täname teisigi rahastajaid ehk Kultuurkapitali, Eesti Suursaatkonda Berliinis ja EÜSLi.

Foto, tekst: Kristel Kaljund