Emakeelepäevad Hamburgis

Sel aastal oli mul 15. märtsil rõõm esineda XV Emakeelepäevadel. Olen nimelt ammu mõelnud mitmekeelsuse sotsiaalsetele aspektidele ning kasutasin juhust, et süveneda vastavasse kirjandusse ning seda kuulajaskonnale tutvustada.

Väidetavalt on pool kuni kaks kolmandikku maailma elanikkonnast vähemalt kakskeelsed. Mitmekeelsuse eelised on tänaseks ohtralt lahti kirjutatud. Native-speakerism´i trummi tagumine ehk müüt mitmekeelsuse kahjulikkusest oli eestlastele kasulik ENSV-is venestamise vastu võitlemisel. Kuid sellest oleme praeguseks ometi üsna kaugele jõudnud – või mitte?

Me kohtame harva prantslannasid või ameeriklannasid, kellele pärast pikka tööpäeva tundub raske lastega omas keeles kõnelda. Samas jagub eestlannasid, kelle jaoks õhtune väsinud peaga võõrkeele purssimine tundub lihtsam valik. Lisaks oleks nagu saksa-prantsuse või saksa-ameerika võsukeste võimed keelte omandamisel paremad kui saksa-eesti lapsukestel, kellel on vanemate väitel raske lapsest peale kakskeelses keskkonnas koodivahetusega maadelda. Nii et säästkem neid sellest. Põhimõttes on isiklikust seisukohast iga otsus hea otsus, nii otsus päritolumaa keelt ja kultuuri edasi anda kui otsus sellest kaugeneda. Tegelikult ei sünni pere keelepoliitika siiski vaakumis – see ei ole isiklik otsus, vaid ühiskondlike ideoloogiate tulemus, milles emal on oluline roll. Ema positsiooni siin määrab, milline on keele prestiiž ning vastavalt, kui uhke või piinlik on seda keelt avalikus ruumis rääkida – mitmekeelse pere puhul isegi kodus, teise, domineerivat keelt kõneleva vanema juuresolekul. Kui domineeriv keel on näiteks saksa või inglise või mõni muu suur, prestiižne maailmakeel, siis võib vähemuskeele edasiandmine osutuda väljakutseks.

Just sellisel positsioonil on eestlannad Saksamaal (ja teistes lääneriikides): nad peavad igapäevaselt läbirääkimisi mehe, ämma-äia, lasteaia, kooli ja isegi oma lastega selles osas, milliseid keeli on rääkida uhke ja hea ning milliseid mitte. Kui aga lähtuda sellest, et mitmekeelsus tähendab lapse jaoks (kirjandusest võetud nimekiri ei ole täielik ning järjekord on juhuslik) kõrgemat vaimset paindlikkust, paremat võimet luua kontseptsioone ja töödelda andmeid, keelelist loovust ja relatiivsemat maailmavaadet, mis on kultuuridevahelise kommunikatsioonipädevuse aluseks, aga ka sotsiaalset ja emotsionaalset heaolu mh läbi suhete päritoluperekonnaga, siis on minu meelest päris kasulik endale tunnistada, et lisaks igapäevastele läbirääkimistele partneriga selles osas, mis puudutab mehe ja naise rolle (ärge tulge mulle ütlema, et teie suhtes neid läbirääkimisi pole pole!), oleme meie, kes me elame välismaal, pidevates kultuuriläbirääkimistes oma teise poolega – muu hulgas selle üle, kas ja kui palju me tohime oma lapsega/lastega rääkida nii väikeses keeles nagu eesti keel, võttes ühtlasi arvesse Eestimaa geopoliitiliselt ebasoodsat asukohta Ida-Euroopas. Vabandust, Põhjamaade hulgas. Palju lihtsam oleks, tõepoolest, kui ka teised seda nii näeksid.

Me võime oletada, et on teatud geneetilised eeldused keele paremaks või vähem heaks omandamiseks, kuid see pole tegelikult oluline, kuna sotsiaalsed aspektid kaaluvad selle tugevalt üles. Keele omandamise lastel määrab eelkõige keskkond, st vanemad ja peredünaamika. Millised on vanemate (antud juhul eelkõige ema) prioriteedid? Kui otsusekindlad nad on emakeele ja kultuuri edasiandmisel? Ja last but not least, mida nad selleks reaalselt teevad? Räägivad kodus lapsega? Loevad talle emakeeles? Viivad lapse nädalavahetusekoolidesse? Toetavad suhtlust päritolumaa/perega seal? Toetavad eestikeelse meedia kasutamist? Panevad lapse koguni oma emakeelsesse kooli? Vaatavad, et lapse ümber on kogukond, st teisi kõnelejaid peale ema? Müriaad võimalusi!

Pärast ettekannet küsisid minult paljud konkreetseid näpunäiteid edukate läbirääkimiste pidamiseks. Mõtlesin pikalt ja jõudsin lihtsa soovituseni: olge õnnelikud, eluga rahul! Õnnelik inimene on enesekindel inimene ja sellega juba poole läbirääkimistest võitnud. Ning ärge pahandage, et olen antud teemal kergelt irooniline – minu jaoks on kaks nimelt alati rohkem kui üks. Kõneldes ise mitut keelt, tunnen siirast kadedust nende üle, kellele teine (kolmas?) keel on hälli kaasa pandud. Lisaks ei arva ma, et naised peaksid lubama endast lihtsalt üle sõita.

Minu jaoks, muide, oli 2025. aasta emakeelepäevade kõrghetk Kristina Rokaševitši klaverikontsert. Tema virtuoossus ja ka muusika valik tõid pisarad silma – lisaks nendele, mis olid voolanud siis, kui ta jutustas enda, valgevenekeelse eesti naise lugu edukatest läbirääkimistest pere keelepoliitika korraldamisel ja mitmekeelse lapse kasvatamisel eesti abikaasaga Saksamaal.

Tekst: Kristel Kaljund

Foto: Olga Pinapfel