Kunstitöötuba Hamburgis: Eestlased Soome kirikus mustikaid püüdmas

25. mail 2024 jätkas kunstnik ja kunstipedagoog Kairi Uibo-Müggenburg Hamburgis "Linnutee" kunstitöötubade sarja, millega ta alustas oktoobris Münchenis. Tänuväärseks koostööpartneriks oli Hamburgi Eesti Kool. Töötoaks valitud materjaliks oli munatempera, lähtekohaks ja inspiratsiooniks ühest küljest Linnutee (Kurerada, Taevatee, Tähesadam), teiste kultuuride kujutelmas ka Piimatee, Talvetee, Põhuvarga tee või Hõbedane Jõgi, aga ka Neitsi Maarja taevassemineku tee – teisest küljest aga lihtne ja eestimaine mustikas, ümmargune ja sinkjasmust. Nii galaktika kui mustika joonistamisel alustab kunstnik, ka hobi- või algaja kunstnik, rütmiliste sujuvate ringjate liigutuste tegemisest, lahtise randmega. Kui mõnus ring on paberile saanud, võib ainult imestada – mari või tähesüsteem või hoopis mustikas galaktikas, nagu... UFO?

Munatempera – maalimine munakollasega segatud värvipigmentidega – on iidne tehnika. Varaseimad teadaolevad munatemperas pildid on nn muumiaportreed Vanast Egiptusest. Enamus meist seostab munatemperat kui tehnikat siiski keskajaga või ka kunstnikega nagu Michelangelo, Da Vinci, Botticelli. Kuid ka Põhjamaades, sh Eestis on munatempera olnud populaarne. Hamburgi töötoa jaoks tuligi alustuseks osta 30 mahedat muna – pigmendid olid kunstnikul mõistagi olemas.

Kairi töötubades ei ole pealtvaatajaid – igaüks lööb kaasa ehk proovib kätt maalimisega. Vahel tundub päris raske hallata oma pägalikku, samas märgata kunstniku möödaminnes pillatud soovitusi (Hör! Hör! Need pole kogemata pillatud!) ja, last but not least, oma diletantlike oskustega paberit määrida. Pägalikud olid mõistagi väga rahul – millal veel saab joonistada nii suurele paberile, nii laia joonega, ning samas lödistada munakollasega (ning saada selle eest mitte pahandada, vaid kiita)? Meie, täiskasvanud, oleme ettevaatlikumad ning kõvasti kinni koolist kaasa võetud teadmises, et me ei oska joonistada. Tänapäeva kunst on siiski laias plaanis ammu kaugenenud päevapiltnikuoskustest ning kriteeriumid nagu ilus või kole kehtivad vaid iseendale. Peab ütlema, et ma maadlen nende kriteeriumitega oma piltide puhul endiselt. Kuid munatempera on lihtsalt üdini võluv, kui ka maalimine on joonistamisest oluliselt raskem... ja teraapilisem. Luba pintslil paberil libiseda, kinnitab Kairi. Olen Kairi töötubades seda nüüd harjutanud ning, mis minu jaoks sama oluline, kuulanud vaikseid märkusi, mis kunstnik poetab. Töötoas joonistasin mustikakujulisi roosiõisi... Mida sõbrad tõlgendasid moonideks. Aga järgnevatel päevadel harjutasin maalimist koos lastega (lapsed on vaimustuses, kui täiskasvanu kaasa lööb), eks ikka munatemperas (pastellkriitidest saab muide head pigmenti, kui kodus ei peaks olema pigmendivarusid). Paberi kruntisin ära. Ümmargused kaared. Veel kaari. Pintsel libises paberil. Kui pilt ei pakkunud rahuldust, värvisin üle. Juurde. Veel. Ning lõpuks, imede ime, ilmselt esimest korda viimase 40 aasta jooksul, jäin oma pildiga rahule. Milline kogemus! Või pigem ikka elamus? Aitäh, Kairi!

Kodus seinale raamin siiski esialgu pilte lastelt, mitte endalt. Kunsti ostan Kairilt. Aga keda huvitab, kui kenasti mustikad lennata oskavad, võib väisata Kairi Uibo Facebooki lehekülge, kus ta on mõned maalid üles pannud.

Blaue Brücke/Sinise Silla kui korraldaja nimel täname Integratsiooni Sihtasutust, kelle toetus võimaldas töötuba korraldada, nagu ka Kairi järgnevat töötuba sügisel Münchenis. Kuid enne seda, 16. juunil, saab omandatud oskusi värskendada online töötoas.

PS Hamburgi eestlastel veab: Soome Meremeeste Kirik on imelise auraga koht! Minu jaoks pani kirsi tordile võimalus süüa päeva lõpetuseks karjala pirukat isetehtud munavõiga, osta endale ja lapsele Euroopa Eesti Koori nootide jaoks paar Marimekko mappi ning ajada vaene umbkeelne soomlanna kohvikuleti taga segadusse sellega, et rääkisingi temaga soome keelt. Milline päev! Elbphilharmonie terrass andis võimaluse Hamburgist minimaalnegi pilt enda jaoks kokku panna. Hirmus suur linn.

Foto, tekst: Kristel Kaljund