Eesti filmikunst Münchenis

Koostöös kultuurikeskusega Gasteig algatasime koos Ave Serkiga 6. oktoobril 2023 Eesti filmisari „Wirklich… wahr?“, mis jaotub mitme kuu peale. Avafilmina linastusid täis saalile auhinnatud režissööri Moonika Siimetsa lühifilmid. Režissöör oli kohal poodiumidiskussiooniks ja küsimusteks.

Moonika filme iseloomustab kaunis visuaal, mida rahvusvaheline avalikkus on eelkõige hinnanud „Seltsimees lapse“ puhul, aga ka hästi jälgitav tempo ja lõbusad pöörded. Lühifilmid kuuluvad tema varasema loomingu hulka, kuid nendegi visuaalne külg torkab silma rikkalike värvide poolest. Kõikidest filmidest hoovab saali Eestit – läbi valguse, värvide, helide. Kuigi iga film on omanäoline, oli minul vaatajana tunne, et mu süda läks kodusele lainepikkusele ja põksus seal valjusti. Saksa vaataja seevastu sai ekraanilt kinnitust oma stereotüüpidele, mida me ise meelsasti levitame.

Filmidest kõige vähem valuline on vast „Aeg ei peatu“, mille peategelasel on depressioon. Seda lühifilmi võiks nimetada hästi läbikomponeeritud pildikeseks elust/ühiskonnast. Filmi boonus on meile tuttavad näitlejad – Ene Järvis ja Feliks Kark. Vaid Eesti-suguse väikeriigi puhul mängivad tudengifilmis staarnäitlejad… 

Seevastu „Viimane Romeo“ on film, mille absurd ja huumor on valusamast valusamad. Vestluses kinnitas Moonika, et kuigi filmil pole otsest prototüüpi, lasi ta Eesti( külade)s levinud alkoholismi sügavalt endast läbi, eelkõige oma onu elupaiga ja -stiili näol, mis olnud… veel koledam, kui alkoholist läbiimbunud tegevus kinolinal. Eestlaste jaoks nii igapäevast ja valusat teemat saab kujutada vaid läbi jaburuse ja nalja, muidu ei oleks seda võimalik vaadata. Olen väga tänulik Moonikale, et ta säästab vaatajat kakluse teise etapi eest, kus välja tõmmatakse noad, ning lubab filmil realismist välja libiseda. PS Filmi ilus pool on loodus, idülliline kuliss, mis on täpselt selline, nagu me neid Eestis tunneme ja nagu sakslasest vaataja ootab.

„Roosa kampsun“ on film, mis sai Eesti meedias enim poleemika osaliseks, kuna valitud teema on väärtushinnangute ja ühiskonna muutumine, üleminek nõukogude mõtteviisilt Euroopasse. Filmi peategelane satub olukorda, kus ta peab läbi tunnetama, mis võib teha teistele haiget, mis on sallivus. Väärtuste kokkupõrge on subtiilne, alateadlik, ja seda keerulisem. Sügavalt demokraatlikus ühiskonnas kasvanud vaatajal on sellest kindlasti lihtsam aru saada kui värskes demokraatias nagu Eesti. Film oli algselt mõeldud osana sarjast, millest aga teostus vaid see üks film – seda on natuke tunda. Lisaboonus on ekraanilt saali libisev sügisene Kalamaja, mis võib samahästi olla Supilinn. Hing läks soojaks.

Rõõm on tõdeda, et Eestis on nii häid noorema põlvkonna režissööre. Kas Eesti toodab piisavalt filme, mis sobivad tavaliseks kinoleviks – see on vast küsitav, kuna juba rahad, mis meie filmitööstuses liiguvad, on väikesed; samas on kultuuriürituseks, kultuuri kogemiseks ja tutvustamiseks sobivaid filme küll ja veel. Eriti tore on, kui on võimalus kutsuda külaline, nagu filmisarja avaüritusele Moonika Siimets. Moonika on suurepärane esineja, kes avas oma filmitegemise tagamaid sädelevalt ja samas õpetlikult. Parafraseerides Moonikat: Nagu ka kirjanduses, ei ole filmis (auto)biograafilise/dokumentaalse ja fiktsiooni piir kunagi ühemõtteline. Iga tehtud dokfilm annab tõuke järgmiseks mängufilmiks ja vastupidi, elus kohatud inimesed ja olukorrad inspireerivad välja mõtlema, samas kui enda loodud tegelased panevad märkama tegelikkust.

Suurim tänu üritust toetanud Gasteigile/Müncheni linnaraamatukogule, EÜSLile, Eesti Suursaatkonnale Berliinis ja Eesti Kultuurikapitalile!

Ootame Müncheni vaatajaid tagasi 25. jaanuaril, kui sari jätkub „Savvusanna sõsaratega“.