Biwa järve 8 nägu – kultuurisild Eesti ja Jaapani, aga ka Saksamaa ja Soome vahel

23. oktoobril näitasime Münchenis, kultuurikeskuses Gasteig, Kultuurkapitali ja Müncheni linnaraamatukogu lahkel toetusel Marko Raadi omanäolist autorifilmi. Kriitikud kinnitavad, et film polevat puhas kunstifilm – siiski pole kommertsfilmi eelistajatel selle ülevoolavatest veidrustest kubiseva Oscari-kandidaadiga midagi peale hakata.

Filmi inspiratsioon pärineb saksa japanofiili Max Dauthendy 1911. ilmunud raamatust (see on ka eesti keeles saadaval!). Nii raamat kui film on sündinud plahvatusohtlikul ajal, kus vägivallavalmidus oli ühiskonnas suur, kollektiivne rahulolematus kõrge: raamat oli suuresti kantud Vene-Jaapani sõjast ning rahvusvahelised pinged leidsid peagi väljundi maailmasõdade ajastu algamises. Praeguse aja plahvatusohtlikkust ei hakka siinkohal analüüsima, selleks on uudisportaalid… Filmi juured on sügavalt selles frustratsioonis sees.

Üks filmi peategelastest, sündmuste algataja ja õhustiku looja, on Peipsi, Euroopa suuruselt viies järv. See näeb välja kui silmapiirini ulatuv meri, mille tagant algab Venemaa. Marko Raat on selgitanud, et üks suur järv pidi ju filmis olema ja maagilise mõtlemise saarekesi võib olla säilinud just nimelt ääremaal. Seega oli Peipsi ideaalne valik. Peipsi on Eesti poolt aken itta ja ajalooline ühendus Aasia ja Araabia maailmaga. Ajaloolased kinnitavad, et kunagi läks viikingite tähtsaim kaugkaubandustee mööda Peipsi ja Pihkva järve Musta mere ja Bütsantsi rikkusteni välja. Sten-Johan Lille kaamera annab Peipsi avarate vete ilu imetabaselt edasi.

Filmi keskmes on vanad Jaapani armastuslood; nii armastavad, igatsevad ja ihalevad kõik tegelased. Just armastus põimib idamaiselt maagilise maailmanägemise kokku Peipsi-äärsete vanausuliste pärimusega. Filmi peategelaste hingeseisundit vaadatakse läbi kaheksa idamaise poeetilise motiivi, looduse kaheksa näo: koju pöörduvad purjekad, ehapuna, esimene lumi, öine vihm, sügisene täiskuu, templikellad, ootamatu tuuleiil päikesesäras, metshanede äralend. Sellise kultuuriliselt ebaloogilise ja ometi äratuntavalt koduse Peipsi-äärses maailma näol on tegu paralleeluniversumiga, kus Mustvee vahel räägitakse paadiga Kyotosse tööle minekust või Tokyos õnne otsimisest. Utoopiaga, kus kruiisilaev sõidab Narva, Vyborgi ja Sapporo vahel. Jälgi segatakse ajatu aegruumi loomisega.

Erilist kiitust väärib, et filmil on originaalmuusika Jakob Juhkamilt; lisaks Soome lauljanna Lyyti laulud.

Minu jaoks oli film kui kirjandusteos: istusin saalis ja lasin seekord piltidel ja tunnetel ennast kanda, justkui vahel seda teevad sõnad. Film haaras vaataja täiesti endasse ning seda sõltumatult sellest, kas loodud paralleeluniversum pealtvaatajale meeldis või mitte. Natuke oleksin soovinud, et Raat, olles niigi filmis kaugenenud igasugusest loogikast, oleks talitanud Daniel Kehlmanni soovituse järgi: kui tegelane on peatüki lõpus surnud, ei sega teda miski järgmises peatükis rahulikult oma elu edasi elama, sest see elu leiab aset paberil (filmis). Aga võib-olla on filmi kokku kuhjatud traagika mehelik nägemus armastusest? Kindel on üks: nähtud pildid niipea meeli lahti ei lase.

Täname taas kõiki, kes Eesti Filmisarja hindavad ning tulid kokku, et kultuurielamust jagada.