Arvo Pärt 90: „Muusika on nagu põld, kus kasvab vili“

11. septembril tähistab 90. sünnipäeva Arvo Pärt, klassikalise muusika suurmeister, maailma enimmängitud elav helilooja. Sel puhul näitasime Münchenis, kultuurikeskuses Gasteig/HP8, Dorian Supini portreefilmi „Isegi kui ma kõik kaotan…“ (2015). Film kõneleb intiimselt Arvo Pärdi mõtisklustest, mis ta on üle aastate kirjutanud noodiridade vahele. Supinil kui pereliikmel, Pärdi näälul, on olnud ligipääs, kaamera käes, helilooja isiklikele eluhetkedele perega – see annab talle võrreldamatu positsiooni maestro elufilosoofia portreteerimisel. Pärdist on praeguseks tehtud neli dokfilmi, neist kolm tegi kadunud Supin. Maestro on avaldanud arvamust, et just 2015. aasta film on tema enda lemmik.

Paides sündinud Pärt elas pea 30 aastat eksiilis, kuna tema varjamatult vaimulik muusika ei sobinud Nõukogude Liitu. Tema unikaalne tintinnabuli stiil peegeldab, kuidas Pärt eluveendumuste põhjaliku ümbermõtestamisega on jõudnud lihtsuse ja armastuseni – muusikas. Pärdi side jumalaga läbib tema muusikat ja seega ka filmi – seejuures ei ole ta võitlusaldis, püha viha täis õigeusklik, vaid inimene, kes on läbi alandlikkuse ja ohvrimeelsuse teinud oma hinge puhtaks ja rõõmsaks. Ta ütleb filmilinal ise, et „kui isegi suured pühakud ütlevad, et ma olen mittekeegi – isegi mitte, et mittekeegi, vaid ma olen mittemiski, ma olen mitte midagi. Seda enam meie peaksime niimoodi arvama.“ Just Pärdi rõõm kõigest enda ümber on see, mis täidab vaatajad helgusega. Ta räägib silmade särades kanasitast ja koerasitast: „Armastusega vaatad nende inimeste peale, kes seal sinu vastas on, aga iseendale ja ennast peab paika panema. Mul oli üks niisugune tore õppetund elus, meil oli üks haruldane kontsert Viinis, ma ei mäleta, mis see võis olla, see võis isegi olla Sabat materi esiettekanne vist või nii Viinis ja Hilliard, Gidon mängis seal ja me olime järgmisel hommikul, läksime veel enne ärasõitu jalutama Stefanplatzile ja ma mäletan, mul olid lilled käes, nende kontsertide lilled olid, me võtsime need kaasa, kõndisime niimoodi ja ma vaatasin kiriku torni poole ja kõik olime õnnelikud ja äkki ma tunnen, et mu jalg natuke libiseb niimoodi ja ütleme välja, et koer oli selle koha peal kükitanud enne seda. Ja ma astusin sinna sisse. Ja ma mäletan täpselt, mul oli niisugune tunne, et kuule, ära liiga kõrgele pilvedesse lenda, et tule maapeale tagasi. Ma mäletan seda lõhnagi praegu. Jääb eluks ajaks meelde.“

Filmi vaadates tekkis otsekui auk aegruumi, kus kõik peatus, alles jäi vaid rõõm Olemisest ja rõõm sellest, et keegi on osanud selle püüda helikeelde ja võimendada mitmekordseks. Rõõmu ja helguse multiplikaator, nii tahaksin kutsuda Pärti. Minu meeles kattis ükskõiksus ja unustamine neid loendamatuid Tähtsaid Inimesi, kes satuvad meie eluteele ja kasutavad iga juhuslikku kohtumist ära eneseupitamiseks. Kui hing on puhas, on lihtne olla õnnelik. Tunded on teatavasti nakkavad – nii nagu igapäevas on vahel raske kaitsta ennast teiste raskemeelsuse eest, sest enamuse meie hing ei ole nii puhas, et seda jaksata, tõstab ühtlasi teiste rõõm ja selgus meiegi tuju.

HP8 täis saalist lahkusid vaatajad vaikuses – oli tekkinud üks neid imelisi hetki, mida tahaks lõpmatuseni pikendada. Vaikuses. Säilitada endas tunded, mis kasvasid kui vili põllul. Säilitada ja paljundada, anda edasi. Film muutis igaveseks seda, kuidas ma kuulan ja kuulen Pärdi muusikat – aga tunnen, et see muutis palju enamat minus. See andis mulle Rõõmu, mis on jääv. See andis puhtuse mu hinge. Aitäh.

„Muusika on minu sõber kõikemõistev, kaasatundev, andestaja, lohutaja, kurbuse pisarate kuivatamise rätik, õnnepisarate allikas, vabanemine ja lend – aga ka valuline okas ihus ja hinges, kainestaja ja смиритель [ohjeldaja?].“ (Arvo Pärt)

Korraldajana tänab Sinine Sild taas lahke toetuse eest Müncheni Linnaraamatukogu / kultuurikeskust Gasteig, Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Suursaatkonda Berliinis. Eraldi tänan filmi produtsenti Reet Sokmani filmi õiguste eest ja loa eest, filmitekste siinkohal kasutada. Eesti Filmisari „Wirklich… wahr?“ jätkub 10.4.2025 filmiga „Nähtamatu võitlus“.

Tekst: Kristel Kaljund

Foto: Eesti Filmi Andmebaas