Kristiina Ehin: "Südametammide taga"

Text: Kristel Kaljund

Eesti üks esipoetesse Münchenis: Kristiina Ehin

Mõni inimene on kohe mitmekülgsem kui teised. Selliste hulka kuulub kindlasti Kristiina Ehin. Eelkõige tuntakse teda luuletaja ja ansambli „Naised köögis“ liikmena, aga ta on ennast Eesti kirjandusmaastikul ammugi sisse seadnud ka proosakirjanikuna. Hiljemalt hetkest, kui laulsime laulupeol naiskooridega Kristiina moodsa folkloorina defineeritavat „Sina oled kullatera“ – väekat laulu naistest ja nende seosest emade ja vanaemadega – oleme tahtnud teda Münchenisse. 13. mail 2026 leidiski aset eesti lugejate kohtumine Kristiinaga Münchenis.

Luuleemandat Münchenisse kutsudes seadsime esiplaanile tema auhindadega pärjatud autobiograafilise romaani „Südametammide taga“ (2024), kuid loovisikuna ei lasknud ta end meie rõõmuks nii lihtsalt piiritleda ning lasi meil osa saada nii enda luulest kui kohe-kohe ilmuvast plaadist, mis tal on kaua küpsenud koos abikaasa Silver Sepaga. Nende lugude maailmaesiettekanded panid jala sedavõrd tatsuma, et luuletaja pakkumine, et lauldagu kaasa, ei olnud kuidagi piisav.

Kristiina armastusluulet kuulates – ja just armastusluulega seostan ma teada kõige enam – mõtlesin Vana-Rooma poeedile Gaius Catullusele, kelle armastusluule on luuletajaid inspireerinud juba kaks tuhat aastat. Nimelt pole noore vihase mehe elust palju teada – välja arvatud see, mida saab konstrueerida tema luule põhjal. Mis oleks, kui Kristiina elu hakataks mõne sajandi pärast kokku kirjutama tema luule põhjal? Ta ise arvas, et on tegelikult püüdnud oma literaatidest vanemate soovitusel hoida teatud distantsi oma avaliku mina ja lüürilise mina tegemiste vahel, kuid eks isiklik imbuvat ikka ka luulesse. „Südametammide taga“ on küll vähemalt pealtnäha äärmiselt autobiograafiline – samas on kirjasõna vaba ning üldse, mis on päris ja mis on väljamõeldud? Usun koos Kristiinaga, et see, mida kogeme unes või unistuses, võib olla meie jaoks samavõrd päris kui füüsiliselt kogetu.

Nii loeb iga naine „Südametammide taga“ mingil moel kui iseenda lugu, sest temagi rööprähkleb, püüdes balansseerida iseoma tahtmisi ja tegemisi, abikaasat ja lapsi. Mõnigi meist siin kodumaast kaugel püüab laste ideaalse „manageerimise“ kõrvalt (väärtuslike laste ja helikoptervanemate ajastu!) mitte ainult olla hea partner oma mehele (mis sageli tähendab teatud kultuurilist kohanemist – et mitte öelda suisa tugevat kultuurilist painutamist, aga eesti naisele vahel ikka meeldib ka alluda), vaid ka teostada end erialaselt ja kõige krooniks ajada Eesti Asja. Vahel tuleb Figaro tunne peale küll ja tahaks ühe Kristiina üks alter egodest, Naisnipernaadi, suisa kõrgele pjedestaalile tõsta.

Tiiu Kitsing, kes Münchenit aprillis väisas, andis loovkirjutajatele vihje: siduge lugu mingi pärislooga oma elus. Kristiina aga nimetas, et tema kui folkloristi jaoks annavad just rahvaluulest tulevad seosed kirjatükkidele vajaliku sügavuse. Meenutan, et Maarja Kangro kahtlustas, et igaühest võib lõpuks saada kirjanik, kui ikka peale hakatakse. Filosoofilisi mõttekilde selleks koguneb – kes teab, kelle jaoks millal on neid nii palju, et raamat sünnibki ära!

Organisaator Die Blaue Brücke tänab eelkõige Kristiinat selle eest, et ta alati kiirest ajast võttis hetke münchenlaste jaoks. Suur tänu ka Eesti Saatkonnale ja EÜSL-ile lahke toetuse eest. Ning muidugi täname publikut – ilma kogukonnata ei oleks me mittekeegi!

PS Tegevkirjanikuga kohtudes on alati teatud oht, et ta kirjutab su laulu sisse. Kristiina looming tundub niivõrd orgaaniline, et see tunne oli tema esinemist jälgides väga tugev. Kristiina on Sõna. Kristiina on Muusika. Kristiina on Vägi.